Käes on minu lemmik aeg aastas - vaadata tagasi möödunule, teha kokkuvõtteid ning jääda ootama midagi uut järgmisest aastast. Nagu ka 2009. aasta lõpus ei teinud ma ka eelmisel aastal mingeid lubadusi uueks aastaks. Ainus lubadus oli aeg maha võtta ja iseendale keskenduda, and I quote:
"Ei mingeid uusi mehi ja mehi, kellel naised olemas."
Mulle isegi tundub, et teooria "kui ei otsi, siis tuleb ise" lausa töötab, sest täpselt nii see aasta algus ka oli (peaks praegult sellest õppust võtma); keskendusin enda treeningule ja iseenda paremaks muutmisele ning korraga ilmusid igasugused inimesed mu ellu (mitte, et 2010 oleks nüüd meestevaesem olnud).
2010 oli eksperimenteerimise aasta meesterindel... 2011 oli emotsionaalselt aga vägagi kurnav, kuid õpetlik.
Jaanuar: Aasta algus oli mulle väga ränk. Juba 31.12.2010 õhtul otsustasin, et järgmisel aastal muutub minu toitumine, õigemini mitte ei muutu, vaid lihtsalt ma ei söö enam. Sellega algasid aga kõik minu edasised mured ja probleemid mis viisid toitumishäireni. Seega algas minu meeleheitlik püüd vähendada kaalu enesenäljutamisega, millele lisandus ületreenimine. Juba 10.01. tagasi Luksemburgi jõudes kiitsid Schah ja Leet minu kaalulangust ja kui hea ma välja nägin, see vaid motiveeris mind, et sama moodi jätkata. See pilt on tehtud samal õhtul kui tagasi jõudsin, ma ei olnud pikka aega enne seda õnnelik ja päris pikka aega pärast seda.
Veebruar: Minu kaalulangetus oli täies hoos ja tulemused olid juba palju paremini näha. Olin novembri lõpuks täielikult loobunud alkoholist, mille asendasin Coka ja muude mahladega kui läksime välja. Ülioluline oli kätte saada kofeiinilaks 5st kohvist ja Red Bullist, kui tegu oli all nighteriga.
Esimesel õhtul väljas Leeduga kohtusin Johniga, kellega midagi pikemaajalist ei toimunudki, vaid üks õhtu, kuid see oli alles midagi meeldejäävat! Läksime ju VIPi, jõime (Leet jõi) kallist shampust ja hommikul hiilisime vaikselt meeste korterist minema. John andis mulle tagasi usu, et võib-olla ei ole mul ikka mõtet päris lesbiks hakata. Pärast tuli aga välja, et ta siiski tahtis teate küll mida, milleks mina aga valmis ei olnud.
Mis silmist, see meelelt ja nii maanduski mu ellu Lav. Irooniliselt kohtusin ma temaga samal õhtul, kui Dean reisilt tagasi oli, seega muidugi ei pööranud ma Lavile õiget tähelepanu ja üritasin pidevalt aru saada miks Dean käitus nagu ta käitus. Nii ma FRIENDZONEsingi Lavi järgmiseks kuuks.
Märts: Tundsin Lavi vaid kuu aega, kui me juba ametlikult paariks saime. Ta oli mees, kes ei andnud alla... kes teadis mida ta tahtis - mind. Ta oli valmis mulle pakkuma kõike mida ma tahtsin, ta ootas isegi kannatlikult kui ütlesin, et ma pean enne kellestki teisest üle saama (Dean), et õigesti alustada. TA TEGI KÕIK ÕIGESTI ja tal oli kõik, mis ma tahtsin mehelt... kuid mu sõbrad pidid mind veenma, et ma temaga välja läheks, et ma lubaks tal end suudelda, et ma lubaksin olla meil midagi enamat kui sõbrad. Ma sain talle rääkida asjadest, mida ma ei jaganud kellegagi, sest ta oli tegelikult sama twisted kui mina. Ka tal olid toitumishäired paar aastat varem ning ta teadis kuidas mind aidata... enda arvates. Tean nüüd järele mõeldes miks ta mu ellu tuli - et mind sellest tumedast august välja tõmmata. Ometi muutus draama minu, tema ja tema endise tsiki vahel liiga suureks ja pärast 13 päeva lõpetasin temaga suhtlemise.
Alustasin ju ka kickboxiga :) Seal kohtusin enda järgmise meesideaaliga - Penn. Ta oli minu treener on and off, okei, sest ta oli abitreener. Temaga meeldis mulle aga kõige rohkem võidelda, sest ta ei hoidnud ennast tagasi, kui pidi mulle tutaka andma, sama moodi ei kukkunud ta hädaldama kui ma talle kogemata obaduse kirja sain.
Aprill: Leet kolis märtsi lõpus välja ning alustas Au Pairina LuxCitys leedu peres tööga, seega jäin mina Schahiga üksinda... tegelikult olin ma suurema osa ajast üksinda, sest Schah oli ju iPodiga. Minu toitumine muutus ehk siis ma hakkasin taaskord sööma ning otsustasin pöörduda "taimetoidu" poole. Küll mitte täielikult, sest kala jäi menüüsse. Hakkasin aga põhjalikumalt lugema Internetis ja raamatutest tervisliku toitumise kohta ning meeleolumuutus oli märgatav.
Aprilli lõpuks läks Leet aga tagasi kodumaale ning mul oli korraga tunne, et jäin täiesti üksinda Luxembourgi, sest kuigi Lav oli mu elus tagasi, ei suutnud me asju päris õigesti ära lahendada omavahel. Ma soovisin meile siiski veel ühte võimalust anda, kuid veidi rahulikumas tempos, et me ei pea kohe koos-koos olema, vaid naudime teineteise seltskonda. Ta ilmselgelt ei saanud aru minu soovist ning sellele ei aidanud absoluutselt kaasa Deaniga taaskohtumine, kus too Laviga kõrvuti seisis pubis.
Leedu viimasel õhtul Luxis otsustasin ma taaskord alkoholi mekkida üle poole aasta. See oli ka viimane õhtu kui ma Lavi nägin. Ta ei saanud minust aru, ta ei andnud mulle aega ning ma lahkusin. Jäädavalt.
2010 oli eksperimenteerimise aasta meesterindel... 2011 oli emotsionaalselt aga vägagi kurnav, kuid õpetlik.
Jaanuar: Aasta algus oli mulle väga ränk. Juba 31.12.2010 õhtul otsustasin, et järgmisel aastal muutub minu toitumine, õigemini mitte ei muutu, vaid lihtsalt ma ei söö enam. Sellega algasid aga kõik minu edasised mured ja probleemid mis viisid toitumishäireni. Seega algas minu meeleheitlik püüd vähendada kaalu enesenäljutamisega, millele lisandus ületreenimine. Juba 10.01. tagasi Luksemburgi jõudes kiitsid Schah ja Leet minu kaalulangust ja kui hea ma välja nägin, see vaid motiveeris mind, et sama moodi jätkata. See pilt on tehtud samal õhtul kui tagasi jõudsin, ma ei olnud pikka aega enne seda õnnelik ja päris pikka aega pärast seda.
Skaiste, mina, Vitalijus
Veebruar: Minu kaalulangetus oli täies hoos ja tulemused olid juba palju paremini näha. Olin novembri lõpuks täielikult loobunud alkoholist, mille asendasin Coka ja muude mahladega kui läksime välja. Ülioluline oli kätte saada kofeiinilaks 5st kohvist ja Red Bullist, kui tegu oli all nighteriga.
Esimesel õhtul väljas Leeduga kohtusin Johniga, kellega midagi pikemaajalist ei toimunudki, vaid üks õhtu, kuid see oli alles midagi meeldejäävat! Läksime ju VIPi, jõime (Leet jõi) kallist shampust ja hommikul hiilisime vaikselt meeste korterist minema. John andis mulle tagasi usu, et võib-olla ei ole mul ikka mõtet päris lesbiks hakata. Pärast tuli aga välja, et ta siiski tahtis teate küll mida, milleks mina aga valmis ei olnud.
Seejärel maandus mu ellu Dean. Oli tavaline Couchsurfers õhtu ning meie jõudsime kolmekesi eriti vara kohale. Esimese asjana jäi silma tema ning enam muule ei suutnudki mõelda. Ikka ja jälle me kohtusime, kuni ühel saatuslikul peoõhtul ma tema juurde otsustasin minna, et tehing sulgeda. Tegelikult ei olnud asi üldse nii nagu te arvate. Mul tekkisid tunded tema vastu ja ma ei tahtnud temaga kohe magada, millest tema seejärel eeldas, et ma tahan mingit väga diipi ja tähendusrikast suhet, milleks tema aga valmis ei olnud. Ja nii me läksimegi oma teed, sest tema sõitis Hiinasse puhkama pikemaks ajaks. Ta oli algselt olnud täiesti ausate kavatsustega, siis aga lõi hirm sisse ning nagu ta ise ütles, siis ta ei tahtnud olla täiesti munn kutt, sellepärast suhtelsime ka pärast poole natukene aega, kuni mõlemad muu elu leidsime. Tänks Dean, ajasid mulle isu Kreeka meeste järele.
Märts: Tundsin Lavi vaid kuu aega, kui me juba ametlikult paariks saime. Ta oli mees, kes ei andnud alla... kes teadis mida ta tahtis - mind. Ta oli valmis mulle pakkuma kõike mida ma tahtsin, ta ootas isegi kannatlikult kui ütlesin, et ma pean enne kellestki teisest üle saama (Dean), et õigesti alustada. TA TEGI KÕIK ÕIGESTI ja tal oli kõik, mis ma tahtsin mehelt... kuid mu sõbrad pidid mind veenma, et ma temaga välja läheks, et ma lubaks tal end suudelda, et ma lubaksin olla meil midagi enamat kui sõbrad. Ma sain talle rääkida asjadest, mida ma ei jaganud kellegagi, sest ta oli tegelikult sama twisted kui mina. Ka tal olid toitumishäired paar aastat varem ning ta teadis kuidas mind aidata... enda arvates. Tean nüüd järele mõeldes miks ta mu ellu tuli - et mind sellest tumedast august välja tõmmata. Ometi muutus draama minu, tema ja tema endise tsiki vahel liiga suureks ja pärast 13 päeva lõpetasin temaga suhtlemise.
Alustasin ju ka kickboxiga :) Seal kohtusin enda järgmise meesideaaliga - Penn. Ta oli minu treener on and off, okei, sest ta oli abitreener. Temaga meeldis mulle aga kõige rohkem võidelda, sest ta ei hoidnud ennast tagasi, kui pidi mulle tutaka andma, sama moodi ei kukkunud ta hädaldama kui ma talle kogemata obaduse kirja sain.
Lammas all vasakus nurgas.
Aprill: Leet kolis märtsi lõpus välja ning alustas Au Pairina LuxCitys leedu peres tööga, seega jäin mina Schahiga üksinda... tegelikult olin ma suurema osa ajast üksinda, sest Schah oli ju iPodiga. Minu toitumine muutus ehk siis ma hakkasin taaskord sööma ning otsustasin pöörduda "taimetoidu" poole. Küll mitte täielikult, sest kala jäi menüüsse. Hakkasin aga põhjalikumalt lugema Internetis ja raamatutest tervisliku toitumise kohta ning meeleolumuutus oli märgatav.
Aprilli lõpuks läks Leet aga tagasi kodumaale ning mul oli korraga tunne, et jäin täiesti üksinda Luxembourgi, sest kuigi Lav oli mu elus tagasi, ei suutnud me asju päris õigesti ära lahendada omavahel. Ma soovisin meile siiski veel ühte võimalust anda, kuid veidi rahulikumas tempos, et me ei pea kohe koos-koos olema, vaid naudime teineteise seltskonda. Ta ilmselgelt ei saanud aru minu soovist ning sellele ei aidanud absoluutselt kaasa Deaniga taaskohtumine, kus too Laviga kõrvuti seisis pubis.
Leedu viimasel õhtul Luxis otsustasin ma taaskord alkoholi mekkida üle poole aasta. See oli ka viimane õhtu kui ma Lavi nägin. Ta ei saanud minust aru, ta ei andnud mulle aega ning ma lahkusin. Jäädavalt.
Mai: Ja siis ilmus minu ellu Inex! Uus vabatahtlik Slovakkiast. Temaga oli ikka nii naljakas lugu alguses. Me kumbki Schahiga ei soovinud teda tegelikult alguses, sest ta oli blond ning kaunis ja megapeenike. Muidugi me kadestasime teda ja arvasime, et M. võttis ta ainult selle pärast. Lubasime Schahiga, et hoiame kokku ja ei lase tollel uuel tsikil meist üle astuda. Meie eelarvamused ei oleks saanud hullemad olla!
Inexist sai minu uus tugisammas ja lemmik inimene Luksemburgis. Muidugi tekkis sellest tüli Schahiga, kes arvas, et teda on "kambast välja heidetud", mis oli täiesti vale, sest tema veetis suurema osa ajast ju enda mehega. See ei jõudnud tollele aga kunagi vist õigesti kohale.
Maikuu oli väga sportilk kuu, pole ime, et ma end Prantsusmaal hästi tundisn, mul oli hea füüsiline vorm, kui välja jätta paar päeva enne Prantsusmaa reisi toimunud paratsetamooli üledoosi, mis viis mu haiglasse.
Trennis sain ainult rämeda obaduse vastu paremat jalga, niiet see on siiani valus ja mis takistas minu jätkamist tavalises trennis.
Käisin Inexiga jõusaalis, kus kohtusin ühe kickboxijaga. Ta oli hispaanlane ja noh... niiiiiiiiiiiii tore mees, nii ilusa välimusega, nii naljakas ja abivalmis ja KICKBOXIJA! Ta andis mulle isegi enda jalakaitsmed, et tulevikus sama viga vältida. Nüüd tagantjärele mõeldes peaksin ma tulevikus ikkagi selliseid mehi vaatama, nad on kõik nii toredad :D Vähemalt luksemburglased.
Juuni: Mäletaks ma vaid täpsemalt mis kõik juhtus ja mis mehed mul parajasti peas tiirlesid. Juuni oli viimane kuu Schahi jaoks Luxembourgis, seega veetsime suurema osa ajast kolmekesi käies pubides ja klubides. Eriti tore oli ühel varahommikul õiget teed otsides iPodi juurde minna ja me niisama casual leidsime KÄRU:
Juunikuu möödus vist tegelikult küllaltki rahulikult ilma suurema draamata, vähemalt mis mulle praegult meelde tuleb. Ma küll käisin ühel "official" kohtingul itaallasega, kuid see ei lõpenud sugugi nii hästi kui ma lootsin... mul lihtsalt ei olnud mitte mingit tõmmet tema vastu.
Toimus ka YOUNG DRIVERS DAY, mida M. oli kogu aasta hoolikalt ette valmistanud ning lõpp-tulemus oli vägagi positiivne ning tagasiside hea. Kui läheb õnneks, saan ka uuel aastal seal osa võtta.
Suurem osa juunikuust möödus niisama mehi jõllitades, mõnikord sai natukene ameleda, kuid kaugemale asjad ei läinud ja parem oligi.
Juuli: Suurema osa ajast veetsin selle Eestis. Sain käia Laulupeol ning korraldasin samal ajal Euroopa noortevahetust, mis tegelikult tähendas, et kunagine Bassano rahvas (kus ma esmakordselt M.iga tutvusin) sai vähendatud koosseisus taaskord kokku. Ma olin nii uhke enda üle pärast seda üritust, sest minu teha oli entertainment, majutus ja toitlusts. SCOOOOR!
Teine põhjus miks ma NII VÕI NAA pidin minema Eestisse olid Balti Filmi- ja Meediakooli katsed. Täiesti uskumatu, et ma sinna ikkagi sisse sain, kui nüüd tagantjärele mõelda. Tegu oli ikkagi tugeva konkurentsiga ja et lausa pääsesin rohkem sinna esimeste hulka oli veelgi üllatavam.
Inexist sai minu uus tugisammas ja lemmik inimene Luksemburgis. Muidugi tekkis sellest tüli Schahiga, kes arvas, et teda on "kambast välja heidetud", mis oli täiesti vale, sest tema veetis suurema osa ajast ju enda mehega. See ei jõudnud tollele aga kunagi vist õigesti kohale.
Eelmine pilt oli tehtud õhtul, millest me Inexiga enam kunagi ei rääkinud. See oli õhtu kui ma tunnistasin talle, et mulle on Flo (vabatahtlik Itaaliast) pikemat aega juba meeldinud ja kui ma sain teada, et Flole meeldib hoopiski Inex. See oli crash and burn õhtu!
Käisin ka Prantsusmaal Schahiga, veetsime ühe nädalalõpu villas kuskil mäe otsas. See oli väga tore nädalavahetus, muidugi ei puudunud sealt teatud mehed ja tol hetkel oli Kevin teemas. Jah... selle pildi peal on ka Lavi endine tsikk, kellega oli sellel reisil omajagu draamat, sest too ei suutnud vait jääda kuidas ta Laviga magas kogu selle aja kui mina temaga koos olin. See murids mu südame, aga ma olin kogu reisi nii täis, et mul oli tol hetkel sellest täiesti suva.
Vasakult: Lavi endine, tolle sõbranna, mina, Kev.
Usun siiani, et kõik mis Lav rääkis oli tõsi, et ta tõepoolest tahtis minuga koos olla ja tulevikku jagada... ma ei saa lihtsalt uskuda, et Lav oli tegelikult "player" ja kasutas mind lihtsalt mind õrnas olukorras ära. Kuulsin ka tuttava tuttavalt, et ta rääkis tõtt ning too endine tsikk oli lihtsalt hale.
Trennis sain ainult rämeda obaduse vastu paremat jalga, niiet see on siiani valus ja mis takistas minu jätkamist tavalises trennis.
Käisin Inexiga jõusaalis, kus kohtusin ühe kickboxijaga. Ta oli hispaanlane ja noh... niiiiiiiiiiiii tore mees, nii ilusa välimusega, nii naljakas ja abivalmis ja KICKBOXIJA! Ta andis mulle isegi enda jalakaitsmed, et tulevikus sama viga vältida. Nüüd tagantjärele mõeldes peaksin ma tulevikus ikkagi selliseid mehi vaatama, nad on kõik nii toredad :D Vähemalt luksemburglased.
Juuni: Mäletaks ma vaid täpsemalt mis kõik juhtus ja mis mehed mul parajasti peas tiirlesid. Juuni oli viimane kuu Schahi jaoks Luxembourgis, seega veetsime suurema osa ajast kolmekesi käies pubides ja klubides. Eriti tore oli ühel varahommikul õiget teed otsides iPodi juurde minna ja me niisama casual leidsime KÄRU:
Juunikuu möödus vist tegelikult küllaltki rahulikult ilma suurema draamata, vähemalt mis mulle praegult meelde tuleb. Ma küll käisin ühel "official" kohtingul itaallasega, kuid see ei lõpenud sugugi nii hästi kui ma lootsin... mul lihtsalt ei olnud mitte mingit tõmmet tema vastu.
Toimus ka YOUNG DRIVERS DAY, mida M. oli kogu aasta hoolikalt ette valmistanud ning lõpp-tulemus oli vägagi positiivne ning tagasiside hea. Kui läheb õnneks, saan ka uuel aastal seal osa võtta.
Suurem osa juunikuust möödus niisama mehi jõllitades, mõnikord sai natukene ameleda, kuid kaugemale asjad ei läinud ja parem oligi.
Juuli: Suurema osa ajast veetsin selle Eestis. Sain käia Laulupeol ning korraldasin samal ajal Euroopa noortevahetust, mis tegelikult tähendas, et kunagine Bassano rahvas (kus ma esmakordselt M.iga tutvusin) sai vähendatud koosseisus taaskord kokku. Ma olin nii uhke enda üle pärast seda üritust, sest minu teha oli entertainment, majutus ja toitlusts. SCOOOOR!
Teine põhjus miks ma NII VÕI NAA pidin minema Eestisse olid Balti Filmi- ja Meediakooli katsed. Täiesti uskumatu, et ma sinna ikkagi sisse sain, kui nüüd tagantjärele mõelda. Tegu oli ikkagi tugeva konkurentsiga ja et lausa pääsesin rohkem sinna esimeste hulka oli veelgi üllatavam.
Tagasi Eestist Luxi sõitsin koos M.ga 4 tundi autos. Pean mainima, et sellel hetkel sain aru, et ta on mulle täitsa sõbra või lausa vanema venna eest. Me rääkisime temaga nii palju maast ja ilmast ning ma jõudsin järeldusele, et kuigi kõik muu tema puhul on väga vinks vonks, siis midagi enamat ma temast tõesti ei tahaks... sain aru milline inimene ta on ja ta on suurepärane boss ja suurepärane sõber!
August: Minu suured ootused ei saanudki tõeks. Läksin ma ju Luksemburgi lootuses leida enda eluarmastust. Jah, näete, tunnistasin üles. M. ei osutnud selleks. Sama moodi aga ei tulnud ka mitte kellegi teisega midagi välja. Küll läksin mina ära, küll läks keegi teine ära või siis otsustasin mina, et ma ei ole valmis saama seda kõike, millest alati unistanud olen. Go figure.
Veel suutsin ma natukene aega imetleda meie iiri pubis kelnerit, nillida Inexi parimat sõpra Belgias ning lõpuks saata Karl perse enda jutuga, et "kuna see on viimane kord kui me teineteist näeme, siis me peaks seksima". Ainus mis mul Luxembourgi sellel hetkel maha jäi, oli Inex.
Trenni olin ma selleks hetkeks täiesti unustanud, sest kogu aeg oli vaja kedagi ära saata, täis juua ja paksuks minna. Kogu minu vaev eelnevatel kuudel läks aia taha ning Fatty Me tegutses jälle.
Koju jõudes ei teadnud ma kohe mida eluga pealegi hakata. Kõik tundus nii imelik, olgugi, et paar kuud tagasi ei suutnud kojusõitu äragi oodata. Terve elu oleks justkui maha jäänud, sest inimesed Eestis ei olnud just eriti muutunud, mina aga küll. Ühetl hetkel lausa nutsin täiest kõrist, sest riided olid väikseks jäänud.
Ma olin sisemiselt läbi teinud suured muutused, millest paljud võib-olla ei saa siiani aru. Isegi sõbrad imestavad, et ma IKKA VEEL taimetoitlane olen... ilmselge vihje sellele, et ma ei suuda kunagi enda lubadustest kinni pidada. Oh... aga te veel oodake mis mul veel öelda on.
September: Augusti lõpus leidsin endale töökoha ühes kohvikus Toompeal. Algus oli vägagi paljutõotav, sest töögraafik oli väga painduv ning vaba aega jätkus seal ka niisama, et muude asjadega tegeleda. Best part olid tasuta kohvid, mida pidevalt juua sain. Pole ime, et ma enam kohvit ei fänna, glögist rääkimata.
Igatsesin korralikku pidu, kuid töö ja kooli kõrvalt oli väga võimatu midagi korralikku üldse teha, sest kohustused olid esmatähtsad. Tegin endale ka jõusaali lepingu, mis kohustas mind igal tööpäeval kella 7 ja 15 vahel trenni minema. Kui käisin tööl, siis oli seda lihtsam teha, sest olid pidevalt liikvel.
Üllatuslikult ei tabanud mind koolis suur armastusehoog, ainus kes silma jäi oli härra Nämma, kelle vastu vaimustus kadus aga küllaltki kiiresti... see ei tähendaks aga sugugi, et kui oleks võimalus, siis ma seda ei kasutaks.
Küll aga sain kokku mehega, kellega tutvusin sellisel lehel nagu suhted24.ee. Ise ka ei suuda uskuda, et sinna üldse kasutaja tegin ja hakkasin inimestega suhtlema. Ning kuigi see deit oli iseenesest täitsa tore, olid meie isiksused tolle mehega liiga erinevad.
Investeerisime ka uude peegelkaamerasse, mida oli koolis ILMTINGIMATA vaja nagu õpetaja ütles... tegelt aga ei olnud seda nüüd midagi nii dramaatiliselt vaja, kuid investeering oli see kindlasti.
Oktoober: Lahkusin oktoobrikuu lõpuks kohvikust. Kogu see tegevus käis minu põhimõtete vastu ning see ei olnud seda väärt.
Enda eelviimasel tööpäeval läksin välja ühe koolivennaga, kes oli mulle juba iidamast aadamast silma jäänud. MINA kutsusin tema välja, täiesti uskumatu :D Ise ka imestan, aga tehtud see sai ja ei kahetse. Nähes aga tema "hullu initsiatiivi" oleme nüüd lihtsalt tuttavad ja teeskleme vist sõprust kui koolis näeme.
Individuaalsel õppenädalal sõitsin Marianniga Leedule külla. 9 tundi bussiga sinna ja bussiga tagasi. It was worth every minute!
Terve oktoobrikuu tundsin end aga kui paks lehm, sest trennis ei käinud pea terve kuu ning õgisin kõike mis käeulatuses oli. Räme tunne oli.
November: See kuu kuulub täielikult Reinule, tahab ta seda või mitte. Kohtusin temaga Jaani (kursavend) sünnipäeval ning ilmselt muutusin tibakene liiga aktiivseks temaga suheldes... vaimustusin liiga vara ning oleksin pidanud rohkem õhku sisse ahmima.
Novembriga algas taaskord korralikult minu pidutsemine ja joomine. Ma ei tea kas see just kõige uhkem asi on millest rääkida, kuigi Luxembourgile jäi see vähemalt 70% alla.
Sünnipäev sai maha peetud, mis oli küllaltki tore sündmus, kuid kui päris aus olla, siis ma ei tea mis enam oli tõeline sellel kuul ja mis mitte, aeg möödus lihtsalt nii imelikult.
Detsember: Lõpuks on käes jälle aasta viimane kuu, ja praeguseks ka viimane päev. Reinust enam pikemalt ei tahagi rääkida, sest see teema on lõpenud. Sain aga selgeks ühe asja - kui asi ei tunud õige, siis küllap ta seda ei olegi. Enda suure optimismiga lootsin lihtsalt silmad kinni pigistada ja loota, et asjad muutuvad, kuid seda nad ei teinud. Kui mees ikkagi ei näita ise initsiatiivi üles, siis milleks pressida? Teised korrutasid mulle pidevalt, mida teadsin isegi... kuid ikka oma vigadest ju õpitakse. Üks on kindel - ma õppisin.
Ma sain aru, et kuigi meil olid temaga samad soovid tulevikuks, siis mina ei ole selleks veel praegult valmis. Enne kui ma saan pere hakata mängima, tahan ma lõpetada ülikoolis baka, minna Erasmuse programmi, reisida end oimetuks. Ma tahan teha veel nii palju muud!!!
Kui ma tõesti oleksin valmis pere looma, siis oleks see juba juhtunud, sest kui "sinu partner" ei ole valmis, peaksid alati küsima endalt - kas sa tegelikult ise oled valmis? Hirm on selline naljakas asi, mis paneb meid elu natukene teisiti nägema kui see on. Me hakkame kõhklema kõiges ja mis veel hullem, me hakkame valetama iseendale, mida tegin mina üle kuu aega siin aasta lõpus. Enam mitte.
2012 on uute alguste aasta. Ei ole mõtet istuda vanade unistuste ja mälestuste otsas, vaid minna maailma laiali ja leida uusi ja veelgi hämmastavamaid seikluseid, kui neid, mis maha jäid.
Parem on uueks aastaks mitte midagi lubada, nagu ikka... me peame nendes lubadustes pettuma. Selle asemel teen nagu eelmisel aastal - võtan aega iseendale. KUIGI, tegelikult tahaksin väga tõsiselt öelda, et ei hakka enda kõrvale enam kedagi teist otsima, vähemalt mitte praegult. Ma pean õppima üksi olemist, iseenda seltskonda. Tahan teha trenni, olla esimest korda enda elus füüsiliselt tipp-vormis. Ma tahan koolis saavutada häid tulemusi ja ma tahan, et mu kujutlusvõime hakkaks taaskord lendama, et saaksin enda raamatuid tõesti kirjastama hakata, sest nad ju ootavad kõik virnades.
Ennekõike tahan aga, et me kõik oleksime natukene õnnelikumad ja natukene hoolivamad teineteise suhtes. Ma matsin paar päeva tagasi enda vanaonu naise ja mõistsin taaskord, kui palju rohkem me peaksime teineteisele ütlema, mida me tõeliselt tunneme. Miks me mängime neid mänge ja keerame teistel pead segi? Miks me ei võiks lihtsalt ausad olla? Varsti jõuame punkti, kui me ei jõuagi öelda kõiki neid asju, mis tõesti tunneme, sest... aeg on otsas.
Lõpetuseks mõned mõtteterad teistelt:
Don't be reckless with other people's hearts and don't put up with those who are reckless with yours.
Never settle with being second best when you know you deserve to be first.
Never blame anyone if you get hurt because you took the risk and decided who was worth the try.
It's hard to wait around for something you know may never happen, but it's harder when you know it's everything you want.
Don't look for happiness, but don't settle for anything less.
If someone really wanted you, they'd actually put some effort into trying to get your attention and make sacrifices for you. They wouldn't just tell you they want you; they'd show you in every little way possible that they want you.
There's always that one person no matter how long it's been or how badly they've treated you, if they say I love you... you will say it back.
The best feeling in the world is knowing that you actually mean something to someone.
It's better to love someone who's far and still craves to be with you, than to love someone who's near yet doesn't even care to see you.
Soovin teile kõigile õnne, armastust ja usku iseendasse.
0 kobedat naist kommenteerivad:
Postitage kommentaar