Alles hiljuti sain tuttavaks ühe noormehega. Esmapilgul tundus ta ideaalne. Võib-olla ta ongi ning just seepärast teeb see kõik nii palju haiget.
Ma takistan end armumast, kuna viimastel kordadel pole sellest midagi head tulnud. Need korrad, mil oma südame kellegi kätesse olen usaldanud, on sellest järgi jäänud vaid räsitud sasipundar, mis kisendab valust.
Nii ei saa ju ometi edasi minna. Siiani olin muiates vaadanud seebikaid, kus Maria armus Robertosse ja siis tuli kuri Anastacia ja üritas nende suhtele 1:0 teha. Nagu muinasjuttudele kohane, seatakse sellistes lugudes alati õiglus jalule ning armastus võidab.
Tänapäeva reaalsus on aga hoopis teine. Kui paljud üldse teavad, mis on armastus? Kui paljudel meist on aega oma kaaslasega nii palju koos olla, et aru saada, kas ta tõesti on see, keda ma vajan, keda armastan ja usaldan?
Suhe kestab ehk nii kaua, kuni seks on hea ja kui mingil hetkel isegi intiimsetes olukordades üksteisest tüdimus tekib, ongi käes tunne, et see suhe tuleks nüüd küll lõpetada.
Sellised põhjused panevad paratamatult mõtlema, miks üldse end kellegagi tihedamalt siduda, kui see kõik nagunii ühel hetkel otsa saab. Milleks siis amuda? Selleks, et järgmisel hetkel jälle haiget saada või haiget teha?
Samas, ilma armastuseta poleks ka elus seda õrnust, hellust, intriige ja põnevust. Ilmselgelt poleks elu ilma armastuseta õige elu. Ja seda ma endale sisendada püüangi, hoolimata hirmust selle tunde ees.
Poleks isegi päris õige öelda, et kardan seda tunnet. Kardan armastust ilma vastuarmastuseta. Ja just see on üks valusamaid hoope, mille suhte kestel saada võid, kui elad oma roosamannas ega näe midagi peale oma ideaalse elu ja ideaalse kaaslase.
Õigemini «ideaalse», sest kui ta sind ikka tõeliselt ei armasta, siis pole see kõik nii harmooniline ning kogu suhe võib üsna pea otsad kokku tõmmata ja ongi kõik õhulossid purunenud.
See noormees, kellest rääkisin, elab unistuste korteris, unistuste elu. Ta tuleb, millal tahab, on oma elu peremees. Ta hoolitseb enda eest perfektselt, tema kodu särab, ei ainsatki tolmukübet.
Ta on armas ja hooliv, ta on tähelepanelik ja armastusväärne. Ta teab, kuidas naistega käituda ning mis neile meeldib. Ja just seepärast, et ta tundub nii kuradima hea, on mul hirm tuleviku ees. Õigemini selle ees, kas kõigel sellel üldse on tulevikku.
Ma kardan teda oma südamesse lubada, sest mul on hirm, et ühel hetkel kolib ta sealt kogu oma tavaariga välja, isegi viimsed tolmukübemed võtab kaasa.
Kogu seda lugu kirjutades keerlevad mu peas mõtted ja küsimused, miks kõik suhted nii keerulised on. Miks ei võiks olla olemas tingimusteta armastust, kus mõlemad osapooled annavad ja võtavad ning seda kõike lihsalt ja rõõmuga.
Viimasel ajal tundub, et ükskõik, milline suhe ka poleks, ikka tähendab see mingil määral muresid ja sekeldusi, enesetõestust ja meeletul hulgal pingutusi.
Tuletan meelde oma esimest armumist - kui imeline see oli, kui uskumatu tunne see oli, kui «liblikad» kõhus lendlesid; kui armas oli see õhetus põskedel. Ning iga eesootav kohtumine oli otsekui reis imedemaale.
Hirm üksinduse ees on just see, mis meid kammitseb. See on ju kohutav tunne, kui ühel hetkel oled kõigest ilma jäänud. Ja kellel seda juhtunud poleks. Kui leidub selliseid inimesi, siis te olete ühed õnnelikumad maamunal. Hirm on see, mis ei lase meil ennast vabalt tunda.
Me plaanime iga sammu ette, me mängime mingeid imelikke mänge, meil on välja mõeldud strateegiad ja plaanid. Ja see kõik just sellepärast, et kõik läheks nii, nagu me oma kujutlustes näinud oleme. Sest kui meil on kindel plaan, ei saa ju midagi valesti minna ja elu turvalises karbikeses läheb edasi. Aga kas ikka läheb!?
"Ma kardan armuda, sest kardan üksindust, seda hirmsat tunnet, kui maailma ilusaim tunne, armastus, mind hülgab."
8 kobedat naist kommenteerivad:
Tore tüdruk oled, ise olen mees kes
ka 16. aastaselt elas üle võimsa armastuse(ilma sexita), sest ainult
tõeliselt hingelised inimesed teavad, et tõelise armastuse puhul on sex kõige väiksem ja tühisem asi.
Tühised olevused ei saa seda kunagi mõistma.Sinu kurvastuseks pean ütlema, et oma pika elu jooksul pole kohanud ühtegi enda sarnast meest ja
suht tühjad kujud on valdavas enamuses nii mehed, kui naised.Naised enamuses vaid mängivad õrna ja hingelise rolli ja rahulikult võtavad omaks asised ja primitiivsed tüübid.
Minu tookordne armastus läks lõhki, sest ma polnud suuteline isegi rääkima enam(viibisin mingis unetaolises seisundis) ja olin nagu zombi oma armastusega ja tüdruk lihtsalt võõrdus ja hülgas.
Ausalt kirjutad ja ma võib olla kirjutan veel oma kogemustest.Mingit tutvust ma ei algata.Kõike parimat.
Mismõttes sa ei olnud enam suuteline rääkimagi? Kas sa lihtsalt siis nagu ignoreerisid tüdrukut?
See on nagu täpselt teemasse minu hetkelise olukorraga.
:)
Ei ma olin nii õnnes ja ei saanud sõnu suust- pealegi vaikimine tundus puhtam ja täiuslikum, kui mingi mõttetu sõnadevool.Ma muidugi olin täiesti ebatüüpiline ses suhtes.
Üks on kindel, et siiras ja aus mees ei aja mesijuttu ega ka ei suru sexi peale.See on fakt.Nii taevasse minna nagu mina muidugi ka ei tohi minna, sest seda ei oska keegi õigesti tõlgendada.Minu arvates see, et teine inimene tahab ja suudab üldse sügavalt armastada on kõige tähtsam omadus, kui ise oled tundlik ja õrn inimene.Kui teine pole tahtlik või suuteline, siis tuleb põgeneda, sest pärast põgened niikuinii.
Ma südamest loodan, et mu sisetunne ei valeta tema kohta...
Põhiline oht on ju see, et see niiöelda teine inimene on lihtsalt kuival ja ei taha kannatada ja seetõttu kasutab ajutise lohutusena kedagi, kes pole ta tõeline ideaal.Primitiivsed inimesed ei taju kunagi muud, kui sex ja neilt ei saa midagi rohkem nõuda.Tegelikult on valdav enamus suhteid sellised, kus üks mängib nagu oleks tõesti vaimustuses ja teine pool on tavaliselt see, kes siiralt hoolib.
Sa saad oma sisetunde järgi lihtsalt aru kas teine tõesti armastab, iseasi on kas sa tahad tõtt teada...Ma saan neist naistest täitsa aru, kes kõiki mehi vihkavad.Mehed jagunevad nii kummalistesse gruppidesse, et ise oleks naisena ikka väga raske vaimustuda.Õnneks ma pole naine ja naiste hulgas on üks väike protsent hingelisi idealiste, kes on jalgadega maa peal.
"Sa saad oma sisetunde järgi lihtsalt aru kas teine tõesti armastab, iseasi on kas sa tahad tõtt teada..."
Need sõnad jäid mind kummitama. Südamega soovin uskuda, et kõik oleks ilus ja hea, lähedasemad ei välista minu südamesoovi üldsegi, kuid samas jälle mehe enda tegudest on mõnikord küll silmad suured ja ei saa aru täielikult, kas tal on samad tunded nagu sina rääkisid, et sul olid 16aastaselt või ma lihtsalt raiskan aega... sest ma ei taha enam mänge mängida.
Eks ta ole rikibisnes, jättes kõrvale tugevad tunded tuleb alati mängu ka lihtne arvestamine stiilis- kas oodates saan ikka parema ja kaua suudan oodata.Lihtne on ju öelda, et oota ideaali, ent kaua ja mis siis, kui lihtsalt vananen ja kõik.Eks see vastuolu on tugev, kui pole sügavalt veendunud enda välises veetluses.See välimuse teema on ikka hirmus traagika miljonite inimeste jaoks, võid olla ükskõik kui huvitav inimene, kui ikka välimusega ei raba teisi, on raske enesekindlust säilitada.Eriti, kui näed mõttetute kenade inimeste ümber katkematut sagimist.Samas paljud lasevad hirmuga lati nii alla, et ise ka hiljem häbenevad.
Mulle ka nooremana mitmed naised ütlesid ikka jõhkralt-"sa pole nii kena mees, et võiksid nii käituda nagu sa käitud" jms.Samal ajal on paljud ülikenad tüdrukud minu vastu aktiivselt huvi näidanud ja enamikule ei julgenud üldse vastatagi, sest enesehinnang oli 0.
Praegu on probleem näiteks, et liiga noored tüdrukud vaimustuvad minust ja ma ei saa ju rahulikult suhelda, kui vanusevahe ikka 20+ aastat.Täisa probleem minu jaoks, sest ma pole mingi ärakasutaja ja ei taha teist inimest ka ülikeerulisse olukorda panna(tüdruku vanemad, sõbrad jms saaksid infarkti).
http://web.zone.ee/aivar100/women.htm
Siin on palju masendavat tõtt kusjuures, ise olen aus suhtleja olnud ja selle vana jutt on 90% tõde.
Postitage kommentaar