Vabandan, kui see tekst mis ma kohe kirjutan väga imalaks hakkab muutuma, kuid mul on vaja need sõnad enda seest välja saada. Kasvõi juba selle pärast, et lahti saada nendest mõtetest ja muutuda. Nii ei saa elu ilmselgelt edasi minna nagu ma siiani seda teinud olen.
Kahetseda ei ole mul küll midagi, sest kõik need mini-draamad, mis läbi olen elanud, on teinud mind just selliseks nagu ma praegu olen. Ju siis mul oli vaja selliseks inimeseks saada. Kas selliseks on ka vaja jääda? I don't think so.
Muutused on rasked, sest vanadest harjumustest on peaaegu võimatu lahti saada - peaaegu. Ning selle nimel ma nüüd üritangi vaeva näha. Mida ma siis täpsemalt muuta tahaks?
Eks ikka enda suhtumist... suhtumist just nimelt sellesse kuidas ma uusi suhteid alustan ja mismoodi nendest kahe küünega liiga vara kinni haaran. Ma ei lase asjadel minna omavoogu, sest kardan, et kui liialt peale ei käi, siis kaotan võimaluse... mis aga enamasti ongi põhjus, miks kõik suhted mul lörri lähevad.
Oleks vist viimane aeg tunnistada, et ma olen üks armukadedustest tulvil vampiir. Hmm... kas just nii hirmsalt öelda, kuid varem arvasin ma kogu aeg, et ma olen kõike muud kui armukade, sest mul on alati "nii ükskõik kas ta on kellegi teisega või mitte," sest mina ise olen alati olnud see, kellel on nö kaks rauda tules (nagu Rae ütleb).
Põhjus, miks kaks rauda tules on ju küllaltki lihtne - ma ei taha haiget saada, kui sellel nö esimesel väljavalitul ongi keegi teine, sest ta ei pööra minule piisavalt tähelepanu. Selleks, et vältida hingepiinu ja pettumust on mul alati tagavara variant olnud.
Kuigi praegultki on liiga vara hakata rääkima suurtest tunnetest, kui ma nüüd teesklen natukeseks, et olen normaalne inimene, siis ma keeldun seda teist rauda tulle panemast! Ei hakka kellegi teisega midagi jaurama, kui ühega on teada kuhu asi edasi jõuab.
Nüüd jõuame aga muutuse teise osa juurde - kuidas olla vähem meeleheitel. Kui ma näeksin endasugust inimest istumas siin ja latramas sellest kuidas ta on 22aastane ja ootab eluarmastust kellega pere luua, kuigi samal ajal on kool pooleli ja pool maailma veel rändamata, annaksin talle ilmselt võmmu kaela, et ta mingisuguste meeste pärast enda pead liiga palju vaevab. SAMAS JÄLLE...
Kerttu Rakke kirjutas: "Arvan, et peaaegu igal naisel on olnud oma elus mees, lihtsalt tuttav, kellesse on mingil hetkel armunud oldud, ent kellega pole mingit suhet olnud seetõttu, et mees on häbelik ja omaette. Pisut pettumist ja elu läheb edasi, kuni umbes kümne või kahekümne aasta pärast kohtutakse juhuslikult ja siis tunnistab mees, et tegelikult ta oli naisesse kõvasti armunud, aga ei julgenud läheneda. Väga, väga valus on sellist asja kuulda aastaid hiljem, kui pered kaelas ja kehad kortsus!"
Mida ma aga ise teen? Lihtsam öelda, kui teha. Lav ju oli see, kes pakkus mulle maad ja ilma, mitte just väga ammu tagasi. Rääkisime ühel hetkel isegi laste juustevärvist ja kujutate ette - ALLES NÜÜD sain aru, mismoodi ma kogu selle aja käitunud olen. Ma olen naissoost Lav!!! Kuigi su sisetunne ütleb, et sa saad endale kõik mida soovid, oli see liiga kiire asjadekulg. Ma sain aru, et ma oleksin saanud kõik mis ma kunagi soovisin, aga liiga kiiresti... ometi see oli ju minu soov. Miks ma siis ära jooksin?
Hingame nüüd sügavalt sisse ja välja. Sisse ja välja... Kuhu mul siis niiväga kiiret on? Kogu aeg ma torman kusagile, kõik peab toimuma KOHE JA NÜÜD või see ei ole üldse õige asi minu arvates. Kas see on mind elus edasi viinud õnneliku ja täisväärtusliku suhteni? Äkki oleks siin paar asja mul veel selgeks õppida, enne kui hakkan siin naist ja ema kellelegi mängima, milleks tundub, et ma ilmselgelt veel täna valmis ei ole.
"No one has ever loved anyone the way everyone wants to be loved."
0 kobedat naist kommenteerivad:
Postitage kommentaar