Sülita üle õla!!!

Ebaõnnestunud.

2012-01-20T12:20:00.000+01:00

Eile oli test - kas ma pean enda lubadusest kinni või mitte. Ebaõnnestusin. R. kirjutas eile, et kas ma lähen ka "sellele peole" ja lõpuks otsustasin ma minna nö eelpeole Jaani juures. Teadsin, et homme on trennipäev, seega ei joo alkoholi ja ei jää sinna väga kauaks, edasi kindlasti ei lähe.

Ei läinudki kusagile edasi, olin seal vaevu tunnikese, kui sammud kodu poole seadsin, kuid selles ei ole asi. Ma vedasin sinna kohale selle sama tunde pärast, mida ma olen kogu selle aja püüdnud tagasi hoida. See tunne, mis teeb mu lihtsalt nii abituks ja ma tunnen end pärast nii mõttetult. Sama moodi oli ka eile. Me ei vahetanud R.ga sõnakestki, mul oli nii kohutavalt igav seal ning teadsin juba pärast 15 minutit, et oleksin pidanud koju jääma ja magama minema.

Kõige hullem oli aga see, et kell 6 hommikul ärgates olid mu kondid nii haiged, et otsustasin hiljem trenni minna. Hiljem aga otsustasin, et ei lähegi trenni, sest mul on silmealused lihtsalt nii kottis, kortsus ja mustad nagu oleksin sada aastat nutnud (ma ei nutnud).

Lihtsalt see pinge mille all olen (mille olen endale ise tekitanud) on justkui üle minu pea kasvanud ja ma ei oska enam teist moodi olla kui ennast vaid piitsutada. Don't get me wrong, mulle meeldib jõusaalis käia ja vaadata kuidas imepisikeste sammude haaval mu keha muutub ja saan tegavamaks... ma lihtsalt tahaks, et ma suudaksin järgmisel korral R.le ei öelda, sest sõpradeks olemine ei tähenda seda, mida meie praegult oleme. Mina enda sõpradega nii ei käitu ja ilmselt ka tema.

Mehed ≠ Trenn

2012-01-19T11:15:00.002+01:00

Olen end viimase kahe nädalaga trennist väga üle koormanud. Selleks, et enda mõtteid mujale saada kihutan otsemaid hommikul trenni ja veedan seal päris kenasti aega, kuni tunnen, et enam ei jõua midagi muud teha kui saunalaval istumise.

Ostsin poest isegi kaks suurt tahvlit, naelutasin need seinale laua kohale ja kinnitan sinna enda tulevikuplaane, mis hetkel küll koosneb vaid kahest paberilehest - kahe nädala treeningplaan, et lõpuks joosta 10 kilomeetrit ilma peatumata.

Täna jäin dušširuumis lihtsalt mõtlema, et äkki see oli ikkagi positiivne asi, et R.ga mul midagi välja ei tulnud, sest olgem ausad - ma ei tegelenud kogu selle pooleteist kuu vältel peaaegu üldse sellega, mis mind ennast huvitab ja naudingut pakub. Kogu aeg olin hüppevalmis, õhtud ja ööd koosnesid alkoholi manustamisest ja ilmselgelt ei jõudnud siis järgmisel päeval trenni, sest teine inimene tundus mulle olulisem, kui mina iseendale.

Ikka ja jälle korrutatakse, et tee seda, mida armastad ja küll siis tulevad ka need ülejäänud inimesed su ellu. Mulle tuleb seda kogu aeg meelde tuletada, sest isegi kui ma tegelen endale meeldivate asjadega, siis KOHE kui mu ellu tuleb "see mees", muutuvad minu prioriteedid ja ma ei ole enam see sama inimene, kes olin varem.

Lihtsalt see pidev "testimine" ajab mul juba südame pahaks. Tahaks midagi kindlat ja stabiilset enda ellu. Hetkel tundub, et ainus kindel ja stabiilne asi mu elus on Smith'i masin (googelda, kui ei tea). Sotsiaalelu mul praktiliselt sellel vaheajal puudub, kuigi püüan nädalavahetusel ikka korraks pea kodust ja trennist välja saada. Alkoholi tarbimine on minimaalne, vaid nädalavahetustel.

Ilmselt on siiski jah parem, et ma jälle täiesti üksi olen ja mitte kellestki unistada ei ole. Ilmselt pean ma sellist kammaijaad läbi tegema nii palju kordi, et ma lõpuks suudaksin kindlaks jääda enda treeningprogrammile ja ei hakkaks jooksma meeste järele (ausõna... kui keegi annaks mulle raha iga kord kui ma seda ütlen).

Samas kogu see postitus võib tegelikult olla aga minu katsetus veenda iseennast, et mul ei olegi vaja mitte kedagi teist peale iseenda. Lootuses tegelikult meeletult kellegagi koos olla.

I hated every minute of training, but I said, "Don't quit. Suffer now and live the rest of your life as a champion." - Muhammad Ali

Tunnen elus end.

2012-01-15T22:05:00.002+01:00

Kes meist ei mäletaks seda pilti:

Kujutate ette ka, et sellest on juba pea kolm aastat möödas? KOLM AASTAT! Issand milline ma sellel pildil välja ikka näen. Siuke soeng :S Mitte, et mu praegune sellest rohkem erineks, võttes arvesse, et ma hakkisin enda kiharad maha ja pleegitasin need surnuks.

Jutt on aga hoopis selline, et käisin reedel (13 REEDE) Ott Leplandi plaadiesitusel... plaadist küll juttu ei tulnud, aga seal ma igatahes Sannuga olin ja nautisin. Enne seda astus üles August Hunt mis üllatas mind vägagi positiivselt. Kohe kindlasti lisan ka nende lugusid enda igapäevaellu tulevikus.

Ma ei tea... Ott oli ikka ülimuhe. Mulle väga meeldis. Sannu ilmselt naeris mu üle, kuivõrd totakas ma seal teises reas käed südamel, silmad töllakil ja keel väljas passisin.

Viimasel ajal on mu peas hakanud keerlema igasugused tobedad mõtted ja selleks õhtuks oli hea sellest kõigest eemale saada ja lihtsalt olla. Küll ma räägin olematutest meestest, kes ikka veel mul draamat tekitavad kui kool.

Tegin eelmisel nädalal üle pika aja korralikult trenni ja pean tunnistama, et see oli mu päeva parim osa iga kord kui ärkasin. Ei näe, et sellel nädalal midagi peaks muutuma peale selle, et jooksen oma esimesed 7 kilomeetrit ühe raksuga täis.

Running away.

2012-01-06T17:24:00.004+01:00

Ma ei tea mida enam edasi teha...

Kõik minu kursakaaslased on nii vaimustuses meie erialast, meie koolist. Kõik nad räägivad kui lahe on käia ülikoolis, kui ägedad on meie tunnid ja kui põnev saab olema meie tulevik. Nad ootavad, et saaksid hakata tegema enda filme ja telesaateid... neil kõigil on nii palju unistusi selle erialaga.

Siis aga tulen mina mängu... Kus on minu vaimustus? Mul on lihtsalt tunne, et ma teen midagi valesti. Miski mu elus ei klapi. Ma ei tea mida ma tegema peaksin, sest ilmselgelt ei julgeks ma sellest koolist niisama loobuda, sest mulle meeldib ju filmida ning monteerida. Sama moodi läheb selle kooli alla jälle nii palju raha, varsti tuleks õppelaenugi lausa taotlema hakata. Täna rääkisin natukene sellest ka enda vanematele, kuid nagu ma arvasin, siis oleks see vestlus võinud ka olemata olla.

Ma ei tea mida enam edasi teha...

Kui ma ka peaksin isegi natukene kaaluma seda, et koolist ära tulla... mida ma selle asemel siis teeksin? Kõik mu peres ilmselt vihaksid mind ja sõimaksid, kuidas ma raha raiskan ja kuidas ma mitte kunagi ei tea mida ma tahan.

Minu praeguseks plaaniks jääb kandideerida 1. märtsil Erasmuse programmi ning loodetavasti sügisest aastaks jälle ära sõita. Ma ei oska Eestis lihtsalt olla.

"I won't look back. And I don't want to hear your reasons. Don't want to hear you tell me why I should stay."

2012-01-01T15:52:00.001+01:00

Another chance for us to get it right.

2011-12-31T13:30:00.000+01:00

Käes on minu lemmik aeg aastas - vaadata tagasi möödunule, teha kokkuvõtteid ning jääda ootama midagi uut järgmisest aastast. Nagu ka 2009. aasta lõpus ei teinud ma ka eelmisel aastal mingeid lubadusi uueks aastaks. Ainus lubadus oli aeg maha võtta ja iseendale keskenduda, and I quote:

"Ei mingeid uusi mehi ja mehi, kellel naised olemas."

Mulle isegi tundub, et teooria "kui ei otsi, siis tuleb ise" lausa töötab, sest täpselt nii see aasta algus ka oli (peaks praegult sellest õppust võtma); keskendusin enda treeningule ja iseenda paremaks muutmisele ning korraga ilmusid igasugused inimesed mu ellu (mitte, et 2010 oleks nüüd meestevaesem olnud).
2010 oli eksperimenteerimise aasta meesterindel... 2011 oli emotsionaalselt aga vägagi kurnav, kuid õpetlik.

Jaanuar: Aasta algus oli mulle väga ränk. Juba 31.12.2010 õhtul otsustasin, et järgmisel aastal muutub minu toitumine, õigemini mitte ei muutu, vaid lihtsalt ma ei söö enam. Sellega algasid aga kõik minu edasised mured ja probleemid mis viisid toitumishäireni. Seega algas minu meeleheitlik püüd vähendada kaalu enesenäljutamisega, millele lisandus ületreenimine. Juba 10.01. tagasi Luksemburgi jõudes kiitsid Schah ja Leet minu kaalulangust ja kui hea ma välja nägin, see vaid motiveeris mind, et sama moodi jätkata. See pilt on tehtud samal õhtul kui tagasi jõudsin, ma ei olnud pikka aega enne seda õnnelik ja päris pikka aega pärast seda.

Skaiste, mina, Vitalijus

Veebruar: Minu kaalulangetus oli täies hoos ja tulemused olid juba palju paremini näha. Olin novembri lõpuks täielikult loobunud alkoholist, mille asendasin Coka ja muude mahladega kui läksime välja. Ülioluline oli kätte saada kofeiinilaks 5st kohvist ja Red Bullist, kui tegu oli all nighteriga.
Esimesel õhtul väljas Leeduga kohtusin Johniga, kellega midagi pikemaajalist ei toimunudki, vaid üks õhtu, kuid see oli alles midagi meeldejäävat! Läksime ju VIPi, jõime (Leet jõi) kallist shampust ja hommikul hiilisime vaikselt meeste korterist minema. John andis mulle tagasi usu, et võib-olla ei ole mul ikka mõtet päris lesbiks hakata. Pärast tuli aga välja, et ta siiski tahtis teate küll mida, milleks mina aga valmis ei olnud.

Seejärel maandus mu ellu Dean. Oli tavaline Couchsurfers õhtu ning meie jõudsime kolmekesi eriti vara kohale. Esimese asjana jäi silma tema ning enam muule ei suutnudki mõelda. Ikka ja jälle me kohtusime, kuni ühel saatuslikul peoõhtul ma tema juurde otsustasin minna, et tehing sulgeda. Tegelikult ei olnud asi üldse nii nagu te arvate. Mul tekkisid tunded tema vastu ja ma ei tahtnud temaga kohe magada, millest tema seejärel eeldas, et ma tahan mingit väga diipi ja tähendusrikast suhet, milleks tema aga valmis ei olnud. Ja nii me läksimegi oma teed, sest tema sõitis Hiinasse puhkama pikemaks ajaks. Ta oli algselt olnud täiesti ausate kavatsustega, siis aga lõi hirm sisse ning nagu ta ise ütles, siis ta ei tahtnud olla täiesti munn kutt, sellepärast suhtelsime ka pärast poole natukene aega, kuni mõlemad muu elu leidsime. Tänks Dean, ajasid mulle isu Kreeka meeste järele.

Mis silmist, see meelelt ja nii maanduski mu ellu Lav. Irooniliselt kohtusin ma temaga samal õhtul, kui Dean reisilt tagasi oli, seega muidugi ei pööranud ma Lavile õiget tähelepanu ja üritasin pidevalt aru saada miks Dean käitus nagu ta käitus. Nii ma FRIENDZONEsingi Lavi järgmiseks kuuks.

Märts: Tundsin Lavi vaid kuu aega, kui me juba ametlikult paariks saime. Ta oli mees, kes ei andnud alla... kes teadis mida ta tahtis - mind. Ta oli valmis mulle pakkuma kõike mida ma tahtsin, ta ootas isegi kannatlikult kui ütlesin, et ma pean enne kellestki teisest üle saama (Dean), et õigesti alustada. TA TEGI KÕIK ÕIGESTI ja tal oli kõik, mis ma tahtsin mehelt... kuid mu sõbrad pidid mind veenma, et ma temaga välja läheks, et ma lubaks tal end suudelda, et ma lubaksin olla meil midagi enamat kui sõbrad. Ma sain talle rääkida asjadest, mida ma ei jaganud kellegagi, sest ta oli tegelikult sama twisted kui mina. Ka tal olid toitumishäired paar aastat varem ning ta teadis kuidas mind aidata... enda arvates. Tean nüüd järele mõeldes miks ta mu ellu tuli - et mind sellest tumedast august välja tõmmata. Ometi muutus draama minu, tema ja tema endise tsiki vahel liiga suureks ja pärast 13 päeva lõpetasin temaga suhtlemise.
Alustasin ju ka kickboxiga :) Seal kohtusin enda järgmise meesideaaliga - Penn. Ta oli minu treener on and off, okei, sest ta oli abitreener. Temaga meeldis mulle aga kõige rohkem võidelda, sest ta ei hoidnud ennast tagasi, kui pidi mulle tutaka andma, sama moodi ei kukkunud ta hädaldama kui ma talle kogemata obaduse kirja sain.

Lammas all vasakus nurgas.

Aprill: Leet kolis märtsi lõpus välja ning alustas Au Pairina LuxCitys leedu peres tööga, seega jäin mina Schahiga üksinda... tegelikult olin ma suurema osa ajast üksinda, sest Schah oli ju iPodiga. Minu toitumine muutus ehk siis ma hakkasin taaskord sööma ning otsustasin pöörduda "taimetoidu" poole. Küll mitte täielikult, sest kala jäi menüüsse. Hakkasin aga põhjalikumalt lugema Internetis ja raamatutest tervisliku toitumise kohta ning meeleolumuutus oli märgatav.
Aprilli lõpuks läks Leet aga tagasi kodumaale ning mul oli korraga tunne, et jäin täiesti üksinda Luxembourgi, sest kuigi Lav oli mu elus tagasi, ei suutnud me asju päris õigesti ära lahendada omavahel. Ma soovisin meile siiski veel ühte võimalust anda, kuid veidi rahulikumas tempos, et me ei pea kohe koos-koos olema, vaid naudime teineteise seltskonda. Ta ilmselgelt ei saanud aru minu soovist ning sellele ei aidanud absoluutselt kaasa Deaniga taaskohtumine, kus too Laviga kõrvuti seisis pubis.
Leedu viimasel õhtul Luxis otsustasin ma taaskord alkoholi mekkida üle poole aasta. See oli ka viimane õhtu kui ma Lavi nägin. Ta ei saanud minust aru, ta ei andnud mulle aega ning ma lahkusin. Jäädavalt.

Mai: Ja siis ilmus minu ellu Inex! Uus vabatahtlik Slovakkiast. Temaga oli ikka nii naljakas lugu alguses. Me kumbki Schahiga ei soovinud teda tegelikult alguses, sest ta oli blond ning kaunis ja megapeenike. Muidugi me kadestasime teda ja arvasime, et M. võttis ta ainult selle pärast. Lubasime Schahiga, et hoiame kokku ja ei lase tollel uuel tsikil meist üle astuda. Meie eelarvamused ei oleks saanud hullemad olla!
Inexist sai minu uus tugisammas ja lemmik inimene Luksemburgis. Muidugi tekkis sellest tüli Schahiga, kes arvas, et teda on "kambast välja heidetud", mis oli täiesti vale, sest tema veetis suurema osa ajast ju enda mehega. See ei jõudnud tollele aga kunagi vist õigesti kohale.

Eelmine pilt oli tehtud õhtul, millest me Inexiga enam kunagi ei rääkinud. See oli õhtu kui ma tunnistasin talle, et mulle on Flo (vabatahtlik Itaaliast) pikemat aega juba meeldinud ja kui ma sain teada, et Flole meeldib hoopiski Inex. See oli crash and burn õhtu!

Käisin ka Prantsusmaal Schahiga, veetsime ühe nädalalõpu villas kuskil mäe otsas. See oli väga tore nädalavahetus, muidugi ei puudunud sealt teatud mehed ja tol hetkel oli Kevin teemas. Jah... selle pildi peal on ka Lavi endine tsikk, kellega oli sellel reisil omajagu draamat, sest too ei suutnud vait jääda kuidas ta Laviga magas kogu selle aja kui mina temaga koos olin. See murids mu südame, aga ma olin kogu reisi nii täis, et mul oli tol hetkel sellest täiesti suva.

Vasakult: Lavi endine, tolle sõbranna, mina, Kev.

Usun siiani, et kõik mis Lav rääkis oli tõsi, et ta tõepoolest tahtis minuga koos olla ja tulevikku jagada... ma ei saa lihtsalt uskuda, et Lav oli tegelikult "player" ja kasutas mind lihtsalt mind õrnas olukorras ära. Kuulsin ka tuttava tuttavalt, et ta rääkis tõtt ning too endine tsikk oli lihtsalt hale.

Maikuu oli väga sportilk kuu, pole ime, et ma end Prantsusmaal hästi tundisn, mul oli hea füüsiline vorm, kui välja jätta paar päeva enne Prantsusmaa reisi toimunud paratsetamooli üledoosi, mis viis mu haiglasse.

Trennis sain ainult rämeda obaduse vastu paremat jalga, niiet see on siiani valus ja mis takistas minu jätkamist tavalises trennis.

Käisin Inexiga jõusaalis, kus kohtusin ühe kickboxijaga. Ta oli hispaanlane ja noh... niiiiiiiiiiiii tore mees, nii ilusa välimusega, nii naljakas ja abivalmis ja KICKBOXIJA! Ta andis mulle isegi enda jalakaitsmed, et tulevikus sama viga vältida. Nüüd tagantjärele mõeldes peaksin ma tulevikus ikkagi selliseid mehi vaatama, nad on kõik nii toredad :D Vähemalt luksemburglased.

Juuni: Mäletaks ma vaid täpsemalt mis kõik juhtus ja mis mehed mul parajasti peas tiirlesid. Juuni oli viimane kuu Schahi jaoks Luxembourgis, seega veetsime suurema osa ajast kolmekesi käies pubides ja klubides. Eriti tore oli ühel varahommikul õiget teed otsides iPodi juurde minna ja me niisama casual leidsime KÄRU:

Juunikuu möödus vist tegelikult küllaltki rahulikult ilma suurema draamata, vähemalt mis mulle praegult meelde tuleb. Ma küll käisin ühel "official" kohtingul itaallasega, kuid see ei lõpenud sugugi nii hästi kui ma lootsin... mul lihtsalt ei olnud mitte mingit tõmmet tema vastu.
Toimus ka YOUNG DRIVERS DAY, mida M. oli kogu aasta hoolikalt ette valmistanud ning lõpp-tulemus oli vägagi positiivne ning tagasiside hea. Kui läheb õnneks, saan ka uuel aastal seal osa võtta.
Suurem osa juunikuust möödus niisama mehi jõllitades, mõnikord sai natukene ameleda, kuid kaugemale asjad ei läinud ja parem oligi.

Juuli: Suurema osa ajast veetsin selle Eestis. Sain käia Laulupeol ning korraldasin samal ajal Euroopa noortevahetust, mis tegelikult tähendas, et kunagine Bassano rahvas (kus ma esmakordselt M.iga tutvusin) sai vähendatud koosseisus taaskord kokku. Ma olin nii uhke enda üle pärast seda üritust, sest minu teha oli entertainment, majutus ja toitlusts. SCOOOOR!
Teine põhjus miks ma NII VÕI NAA pidin minema Eestisse olid Balti Filmi- ja Meediakooli katsed. Täiesti uskumatu, et ma sinna ikkagi sisse sain, kui nüüd tagantjärele mõelda. Tegu oli ikkagi tugeva konkurentsiga ja et lausa pääsesin rohkem sinna esimeste hulka oli veelgi üllatavam.

Tagasi Eestist Luxi sõitsin koos M.ga 4 tundi autos. Pean mainima, et sellel hetkel sain aru, et ta on mulle täitsa sõbra või lausa vanema venna eest. Me rääkisime temaga nii palju maast ja ilmast ning ma jõudsin järeldusele, et kuigi kõik muu tema puhul on väga vinks vonks, siis midagi enamat ma temast tõesti ei tahaks... sain aru milline inimene ta on ja ta on suurepärane boss ja suurepärane sõber!

August: Minu suured ootused ei saanudki tõeks. Läksin ma ju Luksemburgi lootuses leida enda eluarmastust. Jah, näete, tunnistasin üles. M. ei osutnud selleks. Sama moodi aga ei tulnud ka mitte kellegi teisega midagi välja. Küll läksin mina ära, küll läks keegi teine ära või siis otsustasin mina, et ma ei ole valmis saama seda kõike, millest alati unistanud olen. Go figure.

Veel suutsin ma natukene aega imetleda meie iiri pubis kelnerit, nillida Inexi parimat sõpra Belgias ning lõpuks saata Karl perse enda jutuga, et "kuna see on viimane kord kui me teineteist näeme, siis me peaks seksima". Ainus mis mul Luxembourgi sellel hetkel maha jäi, oli Inex.

Trenni olin ma selleks hetkeks täiesti unustanud, sest kogu aeg oli vaja kedagi ära saata, täis juua ja paksuks minna. Kogu minu vaev eelnevatel kuudel läks aia taha ning Fatty Me tegutses jälle.

Koju jõudes ei teadnud ma kohe mida eluga pealegi hakata. Kõik tundus nii imelik, olgugi, et paar kuud tagasi ei suutnud kojusõitu äragi oodata. Terve elu oleks justkui maha jäänud, sest inimesed Eestis ei olnud just eriti muutunud, mina aga küll. Ühetl hetkel lausa nutsin täiest kõrist, sest riided olid väikseks jäänud.

Ma olin sisemiselt läbi teinud suured muutused, millest paljud võib-olla ei saa siiani aru. Isegi sõbrad imestavad, et ma IKKA VEEL taimetoitlane olen... ilmselge vihje sellele, et ma ei suuda kunagi enda lubadustest kinni pidada. Oh... aga te veel oodake mis mul veel öelda on.

September: Augusti lõpus leidsin endale töökoha ühes kohvikus Toompeal. Algus oli vägagi paljutõotav, sest töögraafik oli väga painduv ning vaba aega jätkus seal ka niisama, et muude asjadega tegeleda. Best part olid tasuta kohvid, mida pidevalt juua sain. Pole ime, et ma enam kohvit ei fänna, glögist rääkimata.

Igatsesin korralikku pidu, kuid töö ja kooli kõrvalt oli väga võimatu midagi korralikku üldse teha, sest kohustused olid esmatähtsad. Tegin endale ka jõusaali lepingu, mis kohustas mind igal tööpäeval kella 7 ja 15 vahel trenni minema. Kui käisin tööl, siis oli seda lihtsam teha, sest olid pidevalt liikvel.

Üllatuslikult ei tabanud mind koolis suur armastusehoog, ainus kes silma jäi oli härra Nämma, kelle vastu vaimustus kadus aga küllaltki kiiresti... see ei tähendaks aga sugugi, et kui oleks võimalus, siis ma seda ei kasutaks.

Küll aga sain kokku mehega, kellega tutvusin sellisel lehel nagu suhted24.ee. Ise ka ei suuda uskuda, et sinna üldse kasutaja tegin ja hakkasin inimestega suhtlema. Ning kuigi see deit oli iseenesest täitsa tore, olid meie isiksused tolle mehega liiga erinevad.

Investeerisime ka uude peegelkaamerasse, mida oli koolis ILMTINGIMATA vaja nagu õpetaja ütles... tegelt aga ei olnud seda nüüd midagi nii dramaatiliselt vaja, kuid investeering oli see kindlasti.

Oktoober: Lahkusin oktoobrikuu lõpuks kohvikust. Kogu see tegevus käis minu põhimõtete vastu ning see ei olnud seda väärt.

Enda eelviimasel tööpäeval läksin välja ühe koolivennaga, kes oli mulle juba iidamast aadamast silma jäänud. MINA kutsusin tema välja, täiesti uskumatu :D Ise ka imestan, aga tehtud see sai ja ei kahetse. Nähes aga tema "hullu initsiatiivi" oleme nüüd lihtsalt tuttavad ja teeskleme vist sõprust kui koolis näeme.

Individuaalsel õppenädalal sõitsin Marianniga Leedule külla. 9 tundi bussiga sinna ja bussiga tagasi. It was worth every minute!

Terve oktoobrikuu tundsin end aga kui paks lehm, sest trennis ei käinud pea terve kuu ning õgisin kõike mis käeulatuses oli. Räme tunne oli.

November: See kuu kuulub täielikult Reinule, tahab ta seda või mitte. Kohtusin temaga Jaani (kursavend) sünnipäeval ning ilmselt muutusin tibakene liiga aktiivseks temaga suheldes... vaimustusin liiga vara ning oleksin pidanud rohkem õhku sisse ahmima.

Novembriga algas taaskord korralikult minu pidutsemine ja joomine. Ma ei tea kas see just kõige uhkem asi on millest rääkida, kuigi Luxembourgile jäi see vähemalt 70% alla.

Sünnipäev sai maha peetud, mis oli küllaltki tore sündmus, kuid kui päris aus olla, siis ma ei tea mis enam oli tõeline sellel kuul ja mis mitte, aeg möödus lihtsalt nii imelikult.

Detsember: Lõpuks on käes jälle aasta viimane kuu, ja praeguseks ka viimane päev. Reinust enam pikemalt ei tahagi rääkida, sest see teema on lõpenud. Sain aga selgeks ühe asja - kui asi ei tunud õige, siis küllap ta seda ei olegi. Enda suure optimismiga lootsin lihtsalt silmad kinni pigistada ja loota, et asjad muutuvad, kuid seda nad ei teinud. Kui mees ikkagi ei näita ise initsiatiivi üles, siis milleks pressida? Teised korrutasid mulle pidevalt, mida teadsin isegi... kuid ikka oma vigadest ju õpitakse. Üks on kindel - ma õppisin.

Ma sain aru, et kuigi meil olid temaga samad soovid tulevikuks, siis mina ei ole selleks veel praegult valmis. Enne kui ma saan pere hakata mängima, tahan ma lõpetada ülikoolis baka, minna Erasmuse programmi, reisida end oimetuks. Ma tahan teha veel nii palju muud!!!

Kui ma tõesti oleksin valmis pere looma, siis oleks see juba juhtunud, sest kui "sinu partner" ei ole valmis, peaksid alati küsima endalt - kas sa tegelikult ise oled valmis? Hirm on selline naljakas asi, mis paneb meid elu natukene teisiti nägema kui see on. Me hakkame kõhklema kõiges ja mis veel hullem, me hakkame valetama iseendale, mida tegin mina üle kuu aega siin aasta lõpus. Enam mitte.

2012 on uute alguste aasta. Ei ole mõtet istuda vanade unistuste ja mälestuste otsas, vaid minna maailma laiali ja leida uusi ja veelgi hämmastavamaid seikluseid, kui neid, mis maha jäid.

Parem on uueks aastaks mitte midagi lubada, nagu ikka... me peame nendes lubadustes pettuma. Selle asemel teen nagu eelmisel aastal - võtan aega iseendale. KUIGI, tegelikult tahaksin väga tõsiselt öelda, et ei hakka enda kõrvale enam kedagi teist otsima, vähemalt mitte praegult. Ma pean õppima üksi olemist, iseenda seltskonda. Tahan teha trenni, olla esimest korda enda elus füüsiliselt tipp-vormis. Ma tahan koolis saavutada häid tulemusi ja ma tahan, et mu kujutlusvõime hakkaks taaskord lendama, et saaksin enda raamatuid tõesti kirjastama hakata, sest nad ju ootavad kõik virnades.

Ennekõike tahan aga, et me kõik oleksime natukene õnnelikumad ja natukene hoolivamad teineteise suhtes. Ma matsin paar päeva tagasi enda vanaonu naise ja mõistsin taaskord, kui palju rohkem me peaksime teineteisele ütlema, mida me tõeliselt tunneme. Miks me mängime neid mänge ja keerame teistel pead segi? Miks me ei võiks lihtsalt ausad olla? Varsti jõuame punkti, kui me ei jõuagi öelda kõiki neid asju, mis tõesti tunneme, sest... aeg on otsas.

Lõpetuseks mõned mõtteterad teistelt:

Don't be reckless with other people's hearts and don't put up with those who are reckless with yours.

Never settle with being second best when you know you deserve to be first.

Never blame anyone if you get hurt because you took the risk and decided who was worth the try.

It's hard to wait around for something you know may never happen, but it's harder when you know it's everything you want.

Don't look for happiness, but don't settle for anything less.

If someone really wanted you, they'd actually put some effort into trying to get your attention and make sacrifices for you. They wouldn't just tell you they want you; they'd show you in every little way possible that they want you.

There's always that one person no matter how long it's been or how badly they've treated you, if they say I love you... you will say it back.

The best feeling in the world is knowing that you actually mean something to someone.

It's better to love someone who's far and still craves to be with you, than to love someone who's near yet doesn't even care to see you.

Soovin teile kõigile õnne, armastust ja usku iseendasse.

Stop getting involved in relationships for the wrong reasons.

2011-12-31T02:16:00.004+01:00

Relationships must be chosen wisely. It’s better to be alone than to be in bad company. There’s no need to rush. If something is meant to be, it will happen – in the right time, with the right person, and for the best reason. Fall in love when you’re ready, not when you’re lonely.

Someday, someone will walk into your life and make you realize why it never worked with anyone else.

2011-12-30T18:50:00.001+01:00

Never settle for anything less than butterflies.

2011-12-28T20:43:00.001+01:00

Teate, kirjutan hetkel enda 2011. aasta kokkuvõtet ja olen aru saanud ühest asjast... see oli täielik "mindfuck" aasta. Kui 2010 oli nö "meeste avastamise" aasta, siis 2011 läks asi päris käest ära ja mulle tehtti sellist, veel hiljaaegugi, pähe istumist ja ära rääkimist, et vähe ei olnud. Õudne!

Ise tehtud, hästi tehtud.

2011-12-24T13:13:00.003+01:00

Tahaks kapsast, verivorsti,
pohlamoosi, kirsitorti.
See on kõik üks suur suur vale,
sest taimetoitlane olla pole hale.
Vahel mõtlen singirullist,
lõheroast ja kanagrillist.
Täna mõtlen: "Tahan sinki...
Ah, mis ma ajan, anna kinki!"

Kallis jõuluvana
luuletan ja loba ajan.
Luuletus ei ole peas
sõnad huupi ritta sean.
Paberilt need maha loen
hiljem laua alla poen,
sest kingitus su käes on cool
seejärel jooksen nagu tuul.

Verivorst ja hapukapsas
jõuluvana ära napsas.
Kartul, soust ja pohlamoos
ju ei sobi üheskoos.
Nüüd vist aeg mul vait on jääda
kingitus ka kätte saada.

Miks???

2011-12-23T22:55:00.000+01:00

Mul läks kõik hästi, ma ei ole temale juba väga väga ammu mitte mõelnud. Kõik oli korras. Mu elu läks tasapisi edasi. Juhtusid ilusad asjad, juhtusid kummalised asjad. Õppisin tundma uusi ja toredaid inimesi. Mõned soojendasid mu südant, mõned ajasid selle pahaks ja üks läks täitsa sügavale hinge. Seda ei anna aga võrrelda selle kahe sõnaga, mis just minu Facebooki seinale kolinal kukkusid:

Merry Christmas

Kas ta siis aru ei saa, et ta murdis mu südame? Miks ta peab mulle iga natukese aja tagant meelde tuletama enda eksistentsi. Ma ei taha temast enam mitte kunagi mitte midagi kuulda, aga ometi tuleb ta kuskilt nurgast alati kõige ebasobilikumal hetkel välja. Jälle mulle tuli kõik see vana meelde, kõik see lühike aeg mis me koos veetsime... isegi natukene tobe on võib-olla lugeda seda kõike "minu südame murdmiseks", kuid kui palju sul ikka on vaja aega, et aru saada, et inimene sinu jaoks oluline on?!

"You don't even have to say much for your words to hurt."

Esimene Semester

2011-12-21T15:50:00.001+01:00

Saigi esimene semester ülikoolis läbi ja ma siiamaani imestan, et üldse ülikoolis käin. See tundub lihtsalt nii sürr ja väga veider, ma ei oleks seda endast kunagi oodanud. Jah, tunnistan, et ei arvanud, et kunagigi ülikooli lähen.

Hindeid olen tänase seisuga kogunud 4 tükki, kolme hinnet veel ootan. Nii, räägin siis natukene rohkem enda koolielust. Praegult on mul hinded järgmised:

Dramaturgia alused - A
Visuaalse kompositsiooni alused - B
Esinemisoskused - A
Massimeedia üldkursus - C

Dramaturgias, ehk "Storytelling" saime hinded põhimõtteliselt populaarsuse alusel. Kõik pidid esitlema ühe filmiidee, mida ülejäänud klass pidi pärast hindama. Iga õpilane sai 100.000 EUR ja see summa oli vaja jagada igal 10 õpilase vahel. Esimesed 5 said hindeks "A", järgmised 15 "B" jne. Ka enda suureks üllatuseks, sain ma 3. koha, kogudes peaaegu 300.000 EUR. Hakkasin siis uurima kes ja kui palju raha andis ja mul vajus suu lahti, kui üks klassivend oli mulle andnud 91.000 (mis tähendas, et kõik ülejäänud 9 said minimaalse summa ehk 1000 EUR). See oli hetkeks kummaline, aga ma ei mõtle sellele nii väga, äkki ta tõesti pidas mu lugu nii heaks :D

"Visual Composition" on üks minu lemmikainetest, sest seal saab pilti teha ja kuulata, kuidas härra Nämma isa nilbet juttu mõnikord ajab. Talle nimelt meeldib väga erootiline fotograafia nagu ma aru olen saanud ja ta lubas, et meil kõigil on võimalik enda hinnet parandada. Seega kavatsen ma jaanuariks uue portfolio teha... kellegi alasti siluetist.

"Performance Skills" Peeter Toomaga oli ülinaljakas tund. Ta on nii äge vana ja minu suureks üllatuseks arvas ta, et ma oskan näidelda mingil tasemel. Väga paljud "A" ei saanud, seega imestasin ma veelgi rohkem, võttes arvesse, et mulle ei meeldi ju kaamera ees olla... samas kes mind piisavalt hästi teab, siis meeldib mulle olla tähelepanu keskpunktis.

Massimeedia oli selline aine, kus ma olen VÄGA ÕNNELIK, et "C" sain, võttes arvesse, et ma ei pööranud seal tunnis erilist tähelepanu ainele, minu presentatsioon oli täiesti ebaõnnestunud ning essee ilmselge copy-paste. Ainus mis mu päästis oli 3 õhtut raamatukogus final exami kallal töötades.

Nüüd ootan siin ÕISis inglise keele ja ristmeedia tootmise hindeid. "Intro to TV" selgub pärast eksamit (10. jaanuar) ning filmi esitlemist. Fingers crossed.

"I have a degree in liberal arts. Do you want fries with that?"

2011-12-12T12:36:00.002+01:00

"Kõik teevad enam teiste kui iseenda pärast: peaasi, mis teised ütlevad, mis teised arvavad, sest nende arvamisest oleneb sinu ühiskondlik väärtus."

Kuidas ennast muuta?

2011-12-12T06:17:00.000+01:00

Vabandan, kui see tekst mis ma kohe kirjutan väga imalaks hakkab muutuma, kuid mul on vaja need sõnad enda seest välja saada. Kasvõi juba selle pärast, et lahti saada nendest mõtetest ja muutuda. Nii ei saa elu ilmselgelt edasi minna nagu ma siiani seda teinud olen.

Kahetseda ei ole mul küll midagi, sest kõik need mini-draamad, mis läbi olen elanud, on teinud mind just selliseks nagu ma praegu olen. Ju siis mul oli vaja selliseks inimeseks saada. Kas selliseks on ka vaja jääda? I don't think so.

Muutused on rasked, sest vanadest harjumustest on peaaegu võimatu lahti saada - peaaegu. Ning selle nimel ma nüüd üritangi vaeva näha. Mida ma siis täpsemalt muuta tahaks?

Eks ikka enda suhtumist... suhtumist just nimelt sellesse kuidas ma uusi suhteid alustan ja mismoodi nendest kahe küünega liiga vara kinni haaran. Ma ei lase asjadel minna omavoogu, sest kardan, et kui liialt peale ei käi, siis kaotan võimaluse... mis aga enamasti ongi põhjus, miks kõik suhted mul lörri lähevad.

Oleks vist viimane aeg tunnistada, et ma olen üks armukadedustest tulvil vampiir. Hmm... kas just nii hirmsalt öelda, kuid varem arvasin ma kogu aeg, et ma olen kõike muud kui armukade, sest mul on alati "nii ükskõik kas ta on kellegi teisega või mitte," sest mina ise olen alati olnud see, kellel on nö kaks rauda tules (nagu Rae ütleb).

Põhjus, miks kaks rauda tules on ju küllaltki lihtne - ma ei taha haiget saada, kui sellel nö esimesel väljavalitul ongi keegi teine, sest ta ei pööra minule piisavalt tähelepanu. Selleks, et vältida hingepiinu ja pettumust on mul alati tagavara variant olnud.

Kuigi praegultki on liiga vara hakata rääkima suurtest tunnetest, kui ma nüüd teesklen natukeseks, et olen normaalne inimene, siis ma keeldun seda teist rauda tulle panemast! Ei hakka kellegi teisega midagi jaurama, kui ühega on teada kuhu asi edasi jõuab.

Nüüd jõuame aga muutuse teise osa juurde - kuidas olla vähem meeleheitel. Kui ma näeksin endasugust inimest istumas siin ja latramas sellest kuidas ta on 22aastane ja ootab eluarmastust kellega pere luua, kuigi samal ajal on kool pooleli ja pool maailma veel rändamata, annaksin talle ilmselt võmmu kaela, et ta mingisuguste meeste pärast enda pead liiga palju vaevab. SAMAS JÄLLE...

Kerttu Rakke kirjutas: "Arvan, et peaaegu igal naisel on olnud oma elus mees, lihtsalt tuttav, kellesse on mingil hetkel armunud oldud, ent kellega pole mingit suhet olnud seetõttu, et mees on häbelik ja omaette. Pisut pettumist ja elu läheb edasi, kuni umbes kümne või kahekümne aasta pärast kohtutakse juhuslikult ja siis tunnistab mees, et tegelikult ta oli naisesse kõvasti armunud, aga ei julgenud läheneda. Väga, väga valus on sellist asja kuulda aastaid hiljem, kui pered kaelas ja kehad kortsus!"

Mida ma aga ise teen? Lihtsam öelda, kui teha. Lav ju oli see, kes pakkus mulle maad ja ilma, mitte just väga ammu tagasi. Rääkisime ühel hetkel isegi laste juustevärvist ja kujutate ette - ALLES NÜÜD sain aru, mismoodi ma kogu selle aja käitunud olen. Ma olen naissoost Lav!!! Kuigi su sisetunne ütleb, et sa saad endale kõik mida soovid, oli see liiga kiire asjadekulg. Ma sain aru, et ma oleksin saanud kõik mis ma kunagi soovisin, aga liiga kiiresti... ometi see oli ju minu soov. Miks ma siis ära jooksin?

Hingame nüüd sügavalt sisse ja välja. Sisse ja välja... Kuhu mul siis niiväga kiiret on? Kogu aeg ma torman kusagile, kõik peab toimuma KOHE JA NÜÜD või see ei ole üldse õige asi minu arvates. Kas see on mind elus edasi viinud õnneliku ja täisväärtusliku suhteni? Äkki oleks siin paar asja mul veel selgeks õppida, enne kui hakkan siin naist ja ema kellelegi mängima, milleks tundub, et ma ilmselgelt veel täna valmis ei ole.

"No one has ever loved anyone the way everyone wants to be loved."

Tramm.

2011-12-05T18:46:00.001+01:00

Kujutle nüüd, et kõnnid mööda Narva maanteed trammipeatuse poole. Sinust paremale jääb uus BFMi Nova maja kui korraga kuuled trammi lähenemist. Sul oleks vaja ilmtingimata number 3 peale jõuda, seega pöörad ringi, et vaadata millise trammiga on tegu - ongi sinu tramm. Sul on nüüd valida, kas jätkata samas tempos vaikselt kõndimist või joosta. Kas sa lased trammil mööda sõita, ootad järgmist, sest õige tuleb ükskord uuesti või jooksed trammile, sest järgmine võib vale olla?

Ma olen tahtnud selle postituse juba 1,5 aastat tagasi teha. Lugu sarnaneb enda põhimõttelt looga "Louis", mis valmis küllaltki samal ajal kui see sama Tramm.

Mõelge aga nüüd, et selle trammi asemel on mees. Kas te laseksite sellel lihtsalt niisama minna, sest "ah, küllap tuleb neid veel"? Mis siis kui tema oligi just see, mida sina vajasid?

"The greatest mistake you can make in life is to be continually fearing you will make one."

Oh, kool, miks pead sa mind nii segadusse ajama?

2011-12-05T18:29:00.001+01:00

Ei ole veel semestergi läbi, kui mul ajud juba kõrvadest välja voolavad. See nädal on juba praegult täielikuks põrguks kujunenud. Mitte, et kool selles süüdi oleks, pigem ikka minu enda laiskus ja ülejoomine. Sellele viimasele tuleb aga kindlasti lõpp teha, see ei ole enam normaalne.

Sellel nädalal on vaja valmis saada üks video, saata õpetajatele 3 erineva filmi ideed, alustada nii kiiresti kui võimalik filmimist, et järgmisel nädalal monteering lõpetada ning seejärel jõuluvaheajal lõpetada veel üks projekt. Sellele lisandub veel paar eksamit ja esseed. OH JOY! Ja siis inimesed mõtlevad, miks mulle küll kool ei meeldi.

Lisaks sellele on peaaegu võimatu sõpradega koos mingit projekti teha, sest kõik hakkavad korraga nähvama, muutuvad nii dramaatiliseks, seega ma lihtsalt istun vaikselt nurgas ja noogutan, sest ma ei viitsi nendega enam vaielda.

Ainus positiivne kogu selle rahmeldamise juures on see, et süüa pole aega. Muidugi see tehakse tasa sellega, kui ema õhtul poest tuleb ja lisaks see alkoholi tarbimine. Eelmine nädal läks liiga käest ära see asi, samas ülilahe oli olla :D

"Thought when sober, said when drunk."

"Kardan armuda, sest kardan üksindust."

2011-12-01T18:54:00.001+01:00

Lugesin seda SIIT.

Alles hiljuti sain tuttavaks ühe noormehega. Esmapilgul tundus ta ideaalne. Võib-olla ta ongi ning just seepärast teeb see kõik nii palju haiget.

Ma takistan end armumast, kuna viimastel kordadel pole sellest midagi head tulnud. Need korrad, mil oma südame kellegi kätesse olen usaldanud, on sellest järgi jäänud vaid räsitud sasipundar, mis kisendab valust.

Nii ei saa ju ometi edasi minna. Siiani olin muiates vaadanud seebikaid, kus Maria armus Robertosse ja siis tuli kuri Anastacia ja üritas nende suhtele 1:0 teha. Nagu muinasjuttudele kohane, seatakse sellistes lugudes alati õiglus jalule ning armastus võidab.

Tänapäeva reaalsus on aga hoopis teine. Kui paljud üldse teavad, mis on armastus? Kui paljudel meist on aega oma kaaslasega nii palju koos olla, et aru saada, kas ta tõesti on see, keda ma vajan, keda armastan ja usaldan?

Suhe kestab ehk nii kaua, kuni seks on hea ja kui mingil hetkel isegi intiimsetes olukordades üksteisest tüdimus tekib, ongi käes tunne, et see suhe tuleks nüüd küll lõpetada.

Sellised põhjused panevad paratamatult mõtlema, miks üldse end kellegagi tihedamalt siduda, kui see kõik nagunii ühel hetkel otsa saab. Milleks siis amuda? Selleks, et järgmisel hetkel jälle haiget saada või haiget teha?

Samas, ilma armastuseta poleks ka elus seda õrnust, hellust, intriige ja põnevust. Ilmselgelt poleks elu ilma armastuseta õige elu. Ja seda ma endale sisendada püüangi, hoolimata hirmust selle tunde ees.

Poleks isegi päris õige öelda, et kardan seda tunnet. Kardan armastust ilma vastuarmastuseta. Ja just see on üks valusamaid hoope, mille suhte kestel saada võid, kui elad oma roosamannas ega näe midagi peale oma ideaalse elu ja ideaalse kaaslase.

Õigemini «ideaalse», sest kui ta sind ikka tõeliselt ei armasta, siis pole see kõik nii harmooniline ning kogu suhe võib üsna pea otsad kokku tõmmata ja ongi kõik õhulossid purunenud.

See noormees, kellest rääkisin, elab unistuste korteris, unistuste elu. Ta tuleb, millal tahab, on oma elu peremees. Ta hoolitseb enda eest perfektselt, tema kodu särab, ei ainsatki tolmukübet.

Ta on armas ja hooliv, ta on tähelepanelik ja armastusväärne. Ta teab, kuidas naistega käituda ning mis neile meeldib. Ja just seepärast, et ta tundub nii kuradima hea, on mul hirm tuleviku ees. Õigemini selle ees, kas kõigel sellel üldse on tulevikku.

Ma kardan teda oma südamesse lubada, sest mul on hirm, et ühel hetkel kolib ta sealt kogu oma tavaariga välja, isegi viimsed tolmukübemed võtab kaasa.

Kogu seda lugu kirjutades keerlevad mu peas mõtted ja küsimused, miks kõik suhted nii keerulised on. Miks ei võiks olla olemas tingimusteta armastust, kus mõlemad osapooled annavad ja võtavad ning seda kõike lihsalt ja rõõmuga.

Viimasel ajal tundub, et ükskõik, milline suhe ka poleks, ikka tähendab see mingil määral muresid ja sekeldusi, enesetõestust ja meeletul hulgal pingutusi.

Tuletan meelde oma esimest armumist - kui imeline see oli, kui uskumatu tunne see oli, kui «liblikad» kõhus lendlesid; kui armas oli see õhetus põskedel. Ning iga eesootav kohtumine oli otsekui reis imedemaale.

Hirm üksinduse ees on just see, mis meid kammitseb. See on ju kohutav tunne, kui ühel hetkel oled kõigest ilma jäänud. Ja kellel seda juhtunud poleks. Kui leidub selliseid inimesi, siis te olete ühed õnnelikumad maamunal. Hirm on see, mis ei lase meil ennast vabalt tunda.

Me plaanime iga sammu ette, me mängime mingeid imelikke mänge, meil on välja mõeldud strateegiad ja plaanid. Ja see kõik just sellepärast, et kõik läheks nii, nagu me oma kujutlustes näinud oleme. Sest kui meil on kindel plaan, ei saa ju midagi valesti minna ja elu turvalises karbikeses läheb edasi. Aga kas ikka läheb!?

"Ma kardan armuda, sest kardan üksindust, seda hirmsat tunnet, kui maailma ilusaim tunne, armastus, mind hülgab."

Last year, at this very moment.

2011-11-30T19:29:00.001+01:00

Kas te ka mäletate mis aasta aega tagasi minu elus toimus? Tegelt ma ei tea kas ma üldse kirjutasin sellest siia nii detailselt, sest tuju selleks ilmselgelt ei olnud väga sobilik. Kes ikka tahaks kirjutada enda murtud südamest.

Just see seisund mul ka oli - murtud süda... ja veel milline. Ausõna ei mäleta, millal ma nii väga kunagi ühegi mehe pärast nutnud olen, kui Andrei. Oh seda rumeenlast.

Ma tõepoolest arvasin, et sellest saab midagi väga väga erilist, selle asemel sain aga murtud südame ja võime mehi ja nende mesijuttu veelgi vähem uskuda. Mitte, et ma sellest kinni pidasin, sest alles hiljuti räägiti mulle jälle sarnast juttu, et mänge ei mängi... toimub aga mäng mängu otsa. Aitäh!

Eniveis, oleks aga aeg keerata uus lehekülg... nagu ikka mul kombeks. Korrutamine on tarkuse ema - sa ei saa arvata, et üks inimene suudab sind teha õnnelikuks, ainult sina ise saad end õnnelikuks teha, kõik ülejäänu on boonuseks.

Nii ma siis ka otsustan (ma loodan, et läheb läbi), et see nädal on viimane nädal, kui toimub kesknädalane jooming esmaspäevast neljapäevani. Edaspidi püüan sellel ajal hoopis teed kohvikus juua ja alkoholitarbimist vähendada ja lükata vaid nädalavahetustele (reede/laupäev), sest mis mind õnnelikuks teeb? TRENN! Just nimelt trenn. Ise ka ikka veel imestan, et tahan seda nii väga. Kõige rohkem aga tahan näha tulemusi, milleni ma tean, et olen võimeline ka jõudma, sest aprillis oli mul päris hea seis. Murtud süda aitas antud juhul... ja LAV.

"We found love in a hopeless place."

2011-11-29T15:54:00.001+01:00

Sober up.

2011-11-25T08:39:00.001+01:00

Ausõna, nüüd kui Elisa ja Jaan teavad sellest blogist, siis on mul võimatu siia midagi tõsist üldse enam kirjutada. Mitte, et see neid eksole puudutaks, aga häiriv on teada, et keegi, kellega ma igapäevaselt kokku puutun, teab täpselt mis mu peas toimub (mitte, et nad tegelt vist seda blogi loeksidki... Elisa teab nagunii mis mu peas toimub, seega pean Jaani silmas).

Kolmapäevadest on kujunenud viimasel kolmel nädalal party-päevad, ja ei saa kurta, sest igal korral on olnud päääääris tore (minul vähemalt). Esimene kord oli Jaani sünnipäeval, siis oli minu sünnipäev ja sellel nädalal tähistasime kolmapäeva.

Ei olnud pühapäevast saati Reinust midagi kuulnud, seega otsustasin testida sõbrannade teooriat ja enda eitismi veidikene allapoole tõmmata. Teate ka kui raske on mitte mõelda mehele, kes sulle meeldib? Mitte tõmmedla, et miks ometi pidi kõik nii minema? Miks ta ütles neid asju ja siis IGNOB? Aga pidin, lihtsalt pidin teesklema, et mul on savi.

Imekombel see teooria aga töötas, sest kaks-kolm päeva hiljem, kui ma olin arvanud, et ta on mu Skype's juba blokkinud tuli ta online ja hakkas minuga ise kolmapäeva õhtul rääkima. Muidugi oli see tühi-tähi, kutsudes mind enda juurde Sakku koos Elisa ja Jaaniga ja kuna ma ju otse loomulikult ei aja mehi taga, siis läksin ikkagi Jaani juurde korteripeole nagu alguses oli plaanitud.

Seal libistasin endale natukene jooki sisse ja telefon aina põrises uute sõnumitega, kuidas me peaksime kohe nüüd takso võtma ja Tallinnast ära sõitma. Seega te võite arvata mis nägu mu oli siis, kui Rein ühel hetkel lihtsalt uksest sisse astus... nii palju siis tema kindlalt mitte tulemisest.

Tegelikult oli tegu täiesti absurdse õhtuga ja ma ei tea siiani mis ma sellest õhtust õieti arvama peaksin, sest nagu ikka, oli meil Reinuga aega täiesti kahekesi olla vaid 30 minutit, kui sedagi. Ahjaa, kell 4 hommikul sõitsin ma tema ja tema sõbraga Sakku ning kell 6.30 istusin juba bussil, et tagasi koju sõita (palun, ärge kujutage ette midagi).

Ma tahaksin temaga lihtsalt kaine peaga ka kokku saada üks kord, sest muidu jääb mulje, et... ma ei tea, mingit erilist muljet ei saagi ju jääda, kui sa räägid mehega, aga tema on järgmiseks päevaks kõik ära unustanud... või siis vähemalt jätab sellise mulje mulle, et ei mäletaks midagi.

"Numbing the pain for a while will make it worse when you finally feel it."

Kõige parem tunne maailmas?

2011-11-23T17:46:00.001+01:00

Eile sain teada: kõnnin õhtul linnas ning peas ümiseb üks lauluviis (see sama, kus Maxil ei olnud varukaid), nukrutsen, sest ei jõudnud sama laulu veel enda telefoni playlisti lisada, panen raadio mängima ning SEE SAMA LAUL!!! Maailma parim tunne!

Mis on küll ülikoolieluga juhtunud? Suvel veel korrutasin endale, et meestemõtted ajame peast ning keskendume koolile. Õpime, töötame, teeme trenni ja magame ning ring hakkab uuesti peale. Aasta alguses oligi suhteliselt palju tegemist - käisin tööl, see võttis oma aja; koolis ei olnud sellel ajal veel nii palju kodutöid, seega oli natukene rahulikum JA MEHI EI OLNUDKI! Nüüd ei käi tööl, kooliasjad on üle pea kasvanud ja mehed muudavad mu enda käitumisega lihtsalt EIDEKS!

Kes on eit? Eit on selline naine, kes pidevalt räägib oma sõbrannadele "mingist mehest", kes parajasti nende mõistuse segi on ajanud. KOGU AEG käib taidlemine, et mis tulevik nende kahe jaoks ka toob. Paraku pean kurbusega ütlema, et minu kauaigatsetud 13-aastase tunne ei püsinud rohkem kui paar päeva, sest nagu ikka - miski minu juures peletab mehed pärast paari kohtumist minema. EIT VALMIS!

Homme hakkame Elisa ja Erikaga filmima Vox Populit (rahva hääl). Passime seal kusagil Raekoja platsi ümber ja küsime inimestelt: "Millised on teie jõulutraditsioonid?" Tulge kohale, saate telesse. NALI!!! Aga kaamerasse küll.

Mul ei ole mitte midagi tarka praegult öelda. Täna õhtul viivad jalakesed taaskord Jaani poole (kes eile minu blogi avastas), kus ootab mind ees juba suurem seltskond kursakaaslasi. Õõõõh... okei, ma ei mõtle enam meestele ja mingile "sisse-välja-sisse-välja" tegevusele, mida nendega teha saaks. Lubasin endale, et ei tegele mingi mõttetusega enam, kui teen, siis teen tunnetega, aga siiani ei ole sellest tolku olnud, sest kõik põgenevad... õigesti teevad.

"When the innocence is dead and gone, these will be the times we look back on."

Things change / have no feelings

2011-11-21T19:08:00.001+01:00

Three Times

2011-11-21T14:44:00.001+01:00

Kogu selle olematu draama käigus olen ma ühe inimese täiesti ära unustanud - Harri (sest mul ei tule kiiruga meelde mitte ühtegi teist varjunime). Põhimõtteliselt ju võiksin panna siia tema õige nime, aga mul ei ole veel vaja kuulutada kõvasti ja valjult kes ta on ja mis värk üldse täpselt on.

Harri on minu sõbra tuttav, kellega kohtusin päris juhuse tahtel ühel peol suvel enne Luksemburgi sõitmist. Usun, et võin julgelt öelda, et saime juba siis päris hästi läbi, kuigi see oli rohkem tögamine ja iroonitsemine teineteise kallal, olgugi, et tundsime teineteist vaevu paar tundigi. Pean ka ilmtingimata mainima, et tal oli sellel ajal veel naine, seega loomulikult vaatasin temast kaarega mööda (ärme unusta, et samal ajal olid ka Ment ja T. täielikult teemas).

Aasta läks mööda ja ma tulin Luksemburgist tagasi. Läksin meie ühise tuttavaga (ma tõesti loodan, et Sa Mu Sõber ei taipa, et see SINA oled) lõunatama ja seal me nägime teineteist teist korda. Teadsin küll kes ta oli, umbes kaks minutit hiljem. Tema näis aga mind kohe ära tundvat... või siis see vähemalt tundus mulle ainult niimoodi. Kaua ei rääkinud (Harri ja Mu Sõber), jutt käis ühest peost, kuhu me kõik pidime minema, kuhu mina aga enam ei jõudnudki... äkki oleks pidanud rohkem pingutama tol korral... sest natuke pärast seda sama kohtumist jäin ma pead murdma selle üle küll.

Möödus paar kuud ja korraga jooksen mina trennist trolli peale, kui keset autoteed rohelise tule ajal hüüab keegi minu nime. Ma alguses mõtlesin, et kuulen luulusid, sest käin ju pea maas oma maailmas. Vaatan üles ja - Harri, naeratus näol, teeskleb nagu tunneks mind. Ilmselgelt ei saanud pikalt lobisema jääda, sest me olime KESET TEED!

Läks vist poolteist nädalat mööda, kui kohtasin teda juba jälle, kuid seekord poes. Rääkisime siis natukene rohkem, mis mina teen ja mis tema teeb ning nii ma lippasingi koju Kättemaksukontorit vaatama, mõeldes, et oleks pidanud kauemaks jääma.

Tänu jumalale, et mul oli sünnipäev... ta kirjutas mulle (okei, enda sünnipäeval jommis peaga ma kutsusin ka teda peole, aga paraku me teed ei ristunud tol õhtul) ja VIST peaksime lähitulevikus kokku saama... oleneb... kui ma just ära ei hirmutanud teda täna.

Jah, sest just täna kõndis ta mulle jälle teepeal vastu, kuid ütlesime ainult tsau, sest tema oli oma rahva poolt ümbritsetud ja mina olin sama moodi (jah, kujutate ette, läksin kursakaaslastega koju). Eks näis... hinge kinni ei hoia.

Ja ma ei saa mainimata jätta, et Maxil ei ole varukaid.

“Serendipity. Look for something, find something else, and realize that what you've found is more suited to your needs than what you thought you were looking for.”

In another life

2011-11-19T04:51:00.001+01:00

Nagu mul tavaliselt sünnipäeval ikka kombeks, jäin ka sellel korral veidikene tõbiseks. Külmetus hakkas tunda andma alles päeva ainasas loengus kella 5 paiku õhtul. Lõdisesin seal teises reas nagu tola oma Käsna Kalle õhupalliga ja kommenteerisin õpetajale aegajalt, et lähen koju Kättemaksukontorit vaatama. Lihtsalt tundus vajalik informatsioon.

Sama vajalik informatsioon oli minu jaoks ka küsida Sellelt Mehelt mis ta õhtul teeb. SMSiga loomulikult. Tunnis väidetavalt meie pilgud kohtusid, muidugi ta muigas eriti suurelt ja ütles midagi tsau taolist kui ta alguses klassi tuli... kuid meie sms vestlus ei läinud kuigi tõhusalt ning ma otsustasin varem tunnist lahkuda.

Kas mainisin, et mu sünnipäeva eelõhtul kasutasid mõned inimesed mu telefoni ära, et Selle Mehega vestelda. Tundus hetkeks, et too oleks isegi kohale tulnud, aga siis tõi mingi lameda vabanduse ja väitis, et ma olen temasse armunud. Pff... selle peale küsiks hoopis - kas tema on äkki armunud, et nii piinlik on?

See selleks, 17.novembri õhtul passisin seega kodus, vaatasin issi kõrval Kättemaksukontorit ning üritasin Reinuga vestelda. Ma tahaksin eeldada, et ta on samuti üks nendest inimestest, kellega ei ole just eriti kerge neti teel suhtlust alustada. Ja seda ei saa kellelegi ka pahaks panna, Internet on päris totakas koht inimest tundma õppida, AGA MIS MA TEHA SAAN, kui mind välja ei kutsuta!

Reedene päev oli nii lebo. Käisin vaid korra õues, ja sedagi a la 5 minutiks, kui oli vaja koera pissitada. Ülejäänud ajast olin veidi produktiivne (koristasin) ja ülejäänud ajast maailisin, vaatasin Star Warsi samal ajal ja ühel hetkel õnnestus isegi Reinuga juttu ajada. Samas kah jutu ajamine, mina üritan nagu lollakas... pole ime, et inimestel jääb minust mingi stalker mulje.

Enne, kui jutuga edasi lähen, siis kaege minu maali. Polnud pintslit pea kaks aastat kätte võtnud.

Läksin kella 9 ajal juba magama, ei tea kas asi oli selles värvihaisus (õlivärvid, lisaks sellele kuivab maal minu toas), mis mu uimaseks tegi või oli haigusepisik ikka veel minu sees. Olin suhteliselt kindel, et kella 10ni ma ikka ei põõna, aga KELL NELI HOMMIKUL ikka ju üles ei ärkaks!

Asi ei olnud tegelt minus... vaid SMSis, mis mulle sellel ajal tuli. Üllatuseks ei olnud see ka ainus SMS, olin ühe ka tund aega varem saanud. Muidugi oli see Rein. Ta ei ütelnud eriti midagi sisutihedat, kuid fakt tema jutus pani mind sügavalt muretsema ning mõtlema, kas peaksin temaga tulevikus tegemist tegema.

Tegu oleks nagu härra Esmaspäevaga, second round. Mõtlen küll, kas peaksin inimesele kohe selgelt EI ütlema või ootama ja ta ära kuulama, lootuses, et ta mind tahab. Kuigi kõik ilmselt ütelksid mulle - jookse!

"In another life, I would make you stay. So I don't have to say you were the one that got away."

Kakskümmend... krt... kaks.

2011-11-17T10:33:00.001+01:00

See pilt ju lihtsalt on kohustuslikuks saanud läbi aastate, sest täna on MINU SÜNNIPÄEV!!!

Kaotajad.

2011-11-11T20:09:00.001+01:00

Tahaks väga-väga seda muusikali uuesti näha. Kas teie ei taha? Minu arust on see kõige parem Eesti oma muusikal. Mmmh. Niii nii hea.

11111111111111111

Selle Mehega on aga lood nüüd nii, et seal ei olegi mingit lugu. Ka mulle on see suureks üllatuseks, eriti pärast kõike mis ma kokku unistasin, aga tema mind ei taha. Samas jah... ma ei saa siin ära armuda inimestesse, keda ma ei tunnegi. Eks? Ja seda ma ei teinud kohe ilmselgelt, SEST...

Üleeile oli minu kursavenna sünnipäev. Täiesti spontaanselt otsustas kursaõde Elisa talle külla minna ja mind kaasa tirida. Tegelikult läksin juba pärast esimest küsimist plaaniga kaasa. Nii me siis sadasimegi Jaani juurde kella 11ks ja alustasime rummi joomisega (mina... Elisa kulistas veini ja Jaan viina mehe kombel). Meile jäi mõistmatuks miks keegi sünnat ei tule tähistama, mille peale Jaan ütles, et ta sõber tuleb ka varsti (umbes 15 minutit hiljem jõudiski Rein kohale). Meiega liitus pärast veel üks kursavend Kreekast ja üks kursavend koos kahe sõbraga.

Mida ma tegin esimese osa õhtust? KLEEPISIN JAANI PORTFOLIOT KOKKU! Tegelt ei ole üldse nii hull, ma vabatahtlikult tegin. Kulistasin jooki ja vingusin. Super Bassi laulsin ka kaasa ja kuulasin kuidas teised omavahel vestlevad.

Nooooh ja siis... What happens in Hollywood, stays in Hollywood. Ütleme nii, et öös oli asju ja õhtu oli väga väga tore. Koju jõudsin kell 10 hommikul, kell 3 oli vaja juba koolis olla asjalik. Appi, äkki ma ei peakski sellest kõigest siin veel rääkima? Aga käest kinni kaisus tukkusin küll. 13 olen noh. TÄIEGA 13!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

"Have you ever wondered which hurts the most: saying something and wishing you had not, or saying nothing, and wishing you had?"

NULL SEIS!

2011-11-09T19:18:00.000+01:00

Kolme päeva reegel ei toiminud päris nii nagu ma seda lootsin. Osaliselt selle pärast, kuna kukkusin ise talle (Sellele Mehele) juba esmaspäeva õhtul kirjutama. Küsisin nii muuseas, mis ta õhtul teeb. Võimalusi on kaks, ta on loll ja ei saanud vihjest aru (et ma tahan temaga välja minna veel) või ta sai väga hästi aru ja käitus vastavalt (not leading me on).

Esmaspäeva õhtul mõtlesin, et mul oleks vaja verd anda, seega jooksin Foorumisse doonordama. Vastu sain taskulambi võrmehoidja külge. Skoor! Ma ei saa aru miks inimesed vinguvad nõelte üle, niiiii mõnus oli kui verd võeti. Ilmselge fetish.

Tegelikult on mul praegult niiiiii vastik tunne sees. Pidin enda sünnipäeval kolme kursavennaga filmima minema. Nüüd aga õnnetutel asjaoludel jääb see ära ja pidin seda poistele teatama. Hetkel on muidugi möödas ca 15 minutit sellest, aga ootan siiski nende sõimu, kuidas elud ära rikkusin. Lihtsalt vastik tunne on sees, kui pead enda lubadust murdma. Mis ma aga ikka teha saan... vähemalt sain nädal enne üritust seda neile öelda (süõ).

Mida sensatsioonilist mu elus siis veel ka toimub? Ülikoolis kisub asi natukene vaiksemaks, nimelt ei ole mul enam tahtmist seal eriti käia, kuidagi üksluine on kõik. Esimesed mid-term eksamid selja taga ja elu veidi rahulikum. Nüüd reedel ja laupäeval olen koolis filmimas TERVED PÄEVAD - oh joy.

“The size of your success is measured by the strength of your desire; the size of your dream; and how you handle disappointment along the way.”

The Three Days Rule.

2011-11-06T15:24:00.002+01:00

Jah, ma just praegult Googeldasin seda terminit:

The "three day rule" is a rule to prevent a man from appearing desperate or needy after attaining a girl's phone number that he met. Following this rule, you are to wait 3 days before calling in order to create suspense and appear non-needy.

Kas see vastab tõele? Ei saaks öelda, et mul oleks selliste kõnedega just palju kogemusi olnud. Pean tõdema, et ühel korral osutus kolm päeva mõnevõrra pikemaks ja teisel korral ei möödunud kahtegi, kui midagi juba postkasti potsatas.

Ilmselgelt peaks keegi mulle bitch slapi andma, et maapeale tagasi tuleksin ja ÕPPETÖÖGA tegeleksin, aga kus sa siis sellega. Seda esseed ja sünopsist jõuab ka öösel teha ja siis järgmisel hommikul vinguda, et ma ei viitsi trenni minna, sest ei jõudnud õigel ajal magama. Loogika.

Just - minu loogika on nii perses ikka omadega. Miks peavad naised olema sellised kohutavad ülemõtlejad? Ometi korrutatakse PIDEVALT, et mehed ei püüa meelega asju keeruliseks ajada, ning nad on keskendunud enamasti ühele asjale korraga ja ei dramatiseeri asju üle. Kas see on tõsi? Ma ei suuda seda lihtsalt uskuda? Et samal ajal kui mina siin tõmblen, et kas mind visatakse Friend Zone'i või saab teisele deitile minna (millel ma ei ole värskelt töölt tulnud ja haisen)...?

Samas Barney Stinsoni arvates on 3DaysRule lausa Jeesuse enda loodud, seega AWESOME ja legendraarne... Kohutav on see kohtingute, ülemõtlemiste ja üleüldiste tunnete maailm, kus sa pead vahelduseks tähelepanu pöörama õrnemate sõnade ütlemisel kellegi teise kui oma koera poole.

"Timing is everything."

Kõhklev 13.

2011-11-05T10:37:00.000+01:00

Nüüd on see tehtud - kutsusin esimest korda mehe välja. Kuigi ma püüdsin rääkida juttu ümber nurga, et see ei ole deit, sai ta minu mõttest väga hästi aru ja pidi loomulikult kommenteerima:

"...kutsud deitile, jah?"

Praegult hakkasingi mõtlema, et kas ma siis tõesti ei ole mitte kunagi varem seda teinud, kuid pean tunnistama, et ei ole jah. Sõbra, hea küll (MEESSOOST SÕBRA) olen, aga sellisel eesmärgil, et kohe välja-välja minna, mitte.

Ma ei pea eriti härra Esmaspäevaga tol korral välja minemist nii väga minu kutseks, sest eelnevalt me siiski tundsime teineteist ja plaan oli juba tehtud, et VÕIKS ju minna. Ma lihtsalt olin talle meeldetuletaja.

Schah peab mind nüüd enda iidoliks. Nimelt oleme temaga viimased kaks nädalat pidevalt kirjavahetuses olnud, lausa uskumatu. Niisama mainin, et ta läks enda kutist lahku, kellega Luxembourgis koos oli ja sebib nüüd vaikselt mingit teist austerlast. Nagu mina, ei saa ka tema aru, mida need mehed tahavad - kord jooksevad sabas, järgmisel hetkel on vanad munnid ise (pardon my French).

Eile oli minu viimane päev töötada üleval kohvikus, täna naudin viimast korda Torni võlusid. Kats käis külas, risiema pojaga käis külas ja Rauno (See Mees) tuli ja koos temaga läksin pärast tööd edasi klubisse Korter, eeldusel, et saame enne südaööd tasuta sisse. SEE EI LÄINUD NII! Maksime kumbki 7 EUR (ta ikka härrasmehelikult lubas selle välja teha, kuid siis selgus, et ei aktsepteerita deebetkaarte ning ma maksin sissepääsud kummagi eest) ning kuulasime HU!d. See oli üllatavalt hea, võttes arvesse, et ma ei tea Eesti muusikast kohe mitte midagi. Rauno tõi aga jooke juurde, mina toppisin talle sõrme ninna ja nii me seal kargasime kuni kella 3ni. Garderoobi on alati nii tore peo lõpus trügida... usun, et siis nägigi ta minu tõelist MINA... ilmselt põgeneb.

Ja siis ma sain härra Nämma kohta uudiseid. Nimelt pidavat ta suhteliselt pohhuist olema. Kui maja põleb on tema vastus: "Nojah siis." Ja seda kõike mingi tsiki pärast, kes olevat ta südame murnud.

Mis edasi temaga? A kust ma tean... minu samm on tehtud :D Teist korda järjest ma ju ikka meest välja ei kutsuks, nüüd on pall tema käes. Ja kui ta peaks seda praegult lugema... siis on asi...

Ahjaa, olen ainult 3 tundi maganud, kui sedagi ja passin nüüd eksole Tornis. JUMAL TÄNATUD, et end eriti liigutama ei pea, sest muidu käiks pea ringi. Õnneks pohmakat ei ole, lihtsalt üleväsimus... isegi süüa ei suuda. Kõht julmalt koriseb tegelikult, eile sõin kell 12 onuga lõunat (suvikõrvitsa risotto, mis oli hästi rammus) ja kell 7 õhtul kaks klaasi keefirit, sest enne seda hakkasin kodus Raunoga rääkima ja ma ei suutnud mitte millelegi muule keskenduda.

Tsau Suzanne ja Marju... ma ei tea kuidas te mind välja suudate kannatada minu idiootsete mõtete ja tegudega (ÄÄÄÄÄ, tihane just istus lampi mu arvutile)??? Vähemalt sellel korral oli minu plaanil positiivne outcome ja ma ei kujutanud midagi endale ette... kuigi üks asi tundub kahtlane, samas eile oli ka esimene kord, kui me tegelikult ka tutvusime Raunoga... okei, eks näis. Õõõh.... 13 pole kindlasti... pigem selline kõhklev 14-aastane, kes natukene kardab 13 olla (if you get me).

"A gentleman is simply a patient wolf."

Tere, otsin tööd.

2011-10-29T09:40:00.002+02:00

Veel kolm päeva ning ongi minu suur karjäär ettekandjana Tallitornis läbi. Hetkel istun Tornis ning üritan end motiveerida kodutöid tegema. Nimelt ootab mind teisipäeval teine mid-term exam 101 tähenduse peale (sõna otseses mõttes 101), ning enne seda on vaja veel õpetajale saata 25 vastused, millega ma ei ole algustki veel teinud.

Homme olen kella kolmeni Tornis ning uuel nädalal reedel kella 5st 23ni Kohvikus, seega kui keegi veel tahab mulle sinna külla tulla ja kohvi juua - astuge aga läbi. Laupäeval on viimane tööpäev Tornis hommiku poole ja siis ongi KÕIK, tuleb ainult oodata palka (süõ).

Eile helistas mulle juhataja ja tundis muret minu uue nädala graafiku pärast, sest jutud käisid, et ma tahan töölt ära tulla. Kuna ta on väga tore ja ma ei taha talle tüli tekitada, lubasin järgmise nädala ära olla ning seejärel lesta tõmmata, sest kool on esmatähtis ning nagu te teate, siis põhimõtted on vägagi vastuolus. Lisaks sellele sai väga otsustavaks ka minu kirjalik noomitus ja jutt, et väga paljusid lastakse töölt niisama lahti.

Seega nüüd istun siin ja otsin tööpakkumisi CV portaalidest. Siiani leidsin vaid ühe asjaliku, kus ei nõua vene keelt ja ei ole täis kohaga. Kuna te kõik teate kui suurepärane suhtleja ja avatud isiksus ma olen, siis ei ütleks kohe üldse ära teie abist mulle uue töö leidmisel. Kui midagi kuulete ja ise ei taha, siis jagage!

"Hei, hei! Kiitos! Kas ma näen välja nagu soomlane?"

ALL THE WRONG MEN!

2011-10-27T13:40:00.001+02:00

Silver Fox.

2011-10-27T13:38:00.000+02:00

Olen juba väga ammu tahtnud seda teemat teha ning siin ta lõpuks on - SILVER FOXES!!! Ehk HÕBEDASTE JUUSTEGA KUUMAD MEHED (kes on vanemad kui mu enda isa).

Ilmselt olen kunagi varem juba maininud, et kui mina mehi vaatan (husband material), siis kindlasti mitte vanemaid kui 35 aastat, kui sedagi. Vanemad oleks lihtsalt imelik. Samas ma ei hakka ka midagi välistama, kuid praegune plaan on vähemalt selline.

Meenutame kasvõi Boris't Luxembourgist, kes oli VÄIDETAVALT 38aastane itaallane, sarnanes samuti silver foxiga, sest tal oli tõepoolest halli juba juustes. Hiljem sain teada, et ta tähistas enda 48!!!! sünnipäeva. Score. See pani mu tagasi nooremate meeste järele jooksma.

There, I said it - ma jooksen alati meeste järele, sest kõik kardavad mind ja ei julge ise lähedale tulla. Vähemalt seda ma kordan endale, et mitte tunnistada, et ma lihtsalt olen PELETIS!!!

Lähme tagasi teema juurde. Esimest korda, kui mulle jäi silma "vananev mees" ehk hallide juustega hottie, oli vaadates Meeleheitel koduperenaisi. Ja keda ma ikka saan SELLE MEHE all mõelda kui mitte John Slattery't:

Nagu seariously... tell me that I am wrong. And even if I am - I DON'T WANT TO BE RIGHT! Ma saan aru, et ta on sündinud 60date alguses, seega ta ei ole nüüd NII vana kui Harrison Ford ja... kui vana on George Clooney?? Noh, nemad on need OBVIOUS hottied nagunii, sellepärast ei riputa ma ka nende pilte üles.

Silver Foxidega ongi nagu see point, et ma lihtsalt loodan südamest, et ka minu mees on tulevikus "nii vanana" NIIIII KUUM! Oeh, ma ei suuda isegi mitte täiskasvanulikult rääkida, ma olen lihtsalt smitten kitten.

Lähme aga veelgi sügavamale selle teemaga. Minu absoluuuuutne lemmik!!!!!!!!!! ANDERSON COOPER. Isegi tema nimi on nii suurepärane. Ja väike oletatav fakt, et ta võib olla gay (kuna ta lihtsalt ei räägi enda eraelust kunagi) paneb mind lihtsalt tahtma olla MEES.

"No quote needed."

Viimast korda reisist Vilniusesse.

2011-10-27T11:54:00.002+02:00

LMFAO.

2011-10-26T12:58:00.003+02:00

Ongi aeg pöörduda tagasi Eestimaa poole. Ütlen päris ausalt, et mina küll ei tahaks Leedus pikemat aega elada, see meenutab mulle liiga palju Venemaad. Kesklinn on küll väga kena ja mõned kohad tunduvad täitsa modernsed, siis väljaspool seda on kõik suhteliselt vanamoeline ja ma ei mõtle retro stiili... Lasnamägi põhimõtteliselt. Ahja... ja igal pool on MAXIMAD.

Inglise keelt need inimesed siin ka kohe kuidagi ei oska. See üllatas mind vägagi. Parim on see, et kui teeninduse inimesed said aru, et ma räägin inglise keelt, kadusid nad kui tina tuhka, möödus umbes täpselt 4 minutit, kui minu poole suunati keegi natukenegi inglise keelt kõnelev inimene. HALLOOO???

Isegi kaardimakset ei suudetud mulle minu inglise keele tõttu teha. Kui raske on võtta mu kaart, panna see masinasse, toksida sisse number, anda mulle masin, et pin sisse panna ja seejärel kaart koos tsekiga mulle ulatada. KUI RASKE SEE ON?

Eile käisime bowlingus Marianniga. Väga asjalik. Vaadake või minu tantsusamme:

I'm sexy and I know it.

Ja ausalt öeldes ei viitsi ma hetkel enam midagi kirjutada. Reis on läbi ja hetkel istun juba LuxExpressi bussil Vilnius - Riia ning sõita on veel 3 tundi. Seal ootab meid 1,5 tunnine paus ja siis juba suund Tallinna poole. Bussijaamas oli igav:

I'm sexy and I know it.

Rääkides LMFAO'st... ma lähen homme pileteid ostma 17. veebruariks. Kas keegi soovib ka pileteid saada?

Leedu pildis, vol 2

2011-10-24T19:03:00.000+02:00

Varastasin selle kivi ööklubist. Miks? Ma ei tea tõesti.

Fake smile, vol 1

Fake smile, vol 2 koos Leedu õllega

Tavaline pühapäeva õhtu.

Going RED!

Uus päev algas asjalikult.

Turistid.

Santa Claus.

No ja siis ennist bussis sõites nägime ühte joodikust naist... ta otsustas seal samas maha oksendada oma vorstikesed kastmes ning seejärel voolas see liga mööda bussi laiali. Enne seda oli ta meid terve aja jõllitanud. Coincidence?

Otsustasime ikka natukene varem tagasi Leedu korterisse pöörduda, eeldades, et tean küll kus maha minna. Lõpuks olin mina see, kes õpetuse sai, sest Mariann teadis paremini meie peatust ja kodust aadressi. Feil.

Nüüd ma tahaks täiega sööma minna, aga Leedu korterikaaslased passivad köögis ja ma ei viitsi nendega tõepoolest kohe üldse mitte rääkida. Rääkimata pissile minemisest.

If you don't understand how a woman could both love her sister dearly and want to wring her neck at the same time, then you were probably an only child.

Leedu so far.

2011-10-24T18:18:00.003+02:00

Leedu reis hakkab peaaegu juba läbi saama. Detailidesse ilmselt ei saa laskuda, sest see tähendaks kogu minu ja Leedu vestluse väljakirjutamist. Mariann vaesekene oli kõik need kaks päeva peaaegu täiesti vait, kuid kui talle tähelepanu pöörati, siis naeratas ja ütles "no".

"Do you want to eat?" - "No."

"Are you bored?" - "No."

"Am I fat?" - "No."

Laupäeval viis Leet meid Vilniusega tutvuma, oleks me vaid teadnud, et ta näitaski meile kogu selle 4 tunni jooksul kõik asjad ära... oleks pidanud mõned asjad nagu saladuseks jätma, et me ka teistel päevadel midagi avastada saaksime, aga kus sa sellega. Eeldasin, et linn, mis on Tallinnast suurem, peidab endas ikka midagi enamat.

Rändasime päris korralikult, siin ka mõned kaadrid meie seiklustest:

Eeldan, et tegu oli "Kediminase väljakuga", sest see oli ainus suurem väljak Vilniuses. Ma olen tõeline turist ja ei kuula, mida giid aka Skaiste meile kultuurist räägib, sest ma tulin siiski teda, mitte seda kõva onu kaema.

Keset väljakut oli ühe tavalise kivi asemel soovikivi, mille peal seistes pidid keerutama end kolm korda ja samal ajal soovima. Me siis tegime seda.

Mingi torn, mille külastamise eest pidi maksma 3 leedu raha, ja et veel torni tippu saada omakorda 5 leedu raha.

Oleks võinud sinna sisse kukkuda ja raha üles visata. Seal leidus ka eesti kroone.

Sissepääsupiletid.

Mariann paneb juba järgmise mäe otsas diipi.

Mingid ristid. Kindlasti oli neil diip tähendus.

Palju asjalikum oli mäest pärast alla saada. JUBE valus oli põlvedel poole peal, oleks tahtnud alla veereda.

Jube palju oli ka pulmalisi. Vähemalt nelja pruutpaari nägime küll, igal ühel eelmisest jubedam kleit seljas. Hakkasime Leeduga masetsema, et me ei leia endale ikka kunagi meest ning kõik meie ootused ja lootused ise kunagi valget kleiti kanda... oeh... ma parem ei hakka sellest rohkem rääkima.

Mulle meeldis see maal.

ROOSA KIRIK!

Läksime Leedu restorani.

Mina tellisin endale traditsioonilise leedu söögi - mingi zepeliin ehk kartulivärk, mille sees oli kodujuust. Mariann läks veelgi traditsioonilisemat teed pidi - kanakoivad fiikartulitega.

Õhtul läks asi minu jaoks siiski traditsioonilisemaks - valmistusime peole minekuks. Otsustasin taaskord pea punaseks värvida, sest öelge mis te tahate, aga enda südames olen ma alati punapea ja armastan enda juukseid sellisena... muidugi pigem armastan neid oranžika alatooniga, aga selleni läheb aega, sest mul on pruun nii tugevalt eelmisest värvimisest sees.

Panime siis peo püsti:

Valus pekine kaenlaauk.

Samas siukseid tisse ilma pekita ma ei saakski.

Make-up for two.

Nooo... peost ütlen nii palju, et LEEDUS EI OLE ILUSAID MEHI. Tegelt see jäbi siiski kogu Leedu kohta. Muidu oli tore tantsida, aga no ei mingit eye-candyt. Jube hirmus lihtsalt. Vähemalt oli mul taaskord tore end täis juua. Hei, emme!

Pühapäeva veetsime väga lebolt, ei tahtnud nagu õieti väljagi minna. Õhtu poole ajasime persed ikka maast lahti ja käisime süüa ostmas. Pea värvisime ka lõpuks punaseks ning läksime varakult magama.

Leedu pildis, vol 1

2011-10-23T21:25:00.000+02:00

Preester ja meie aka reis Vilniusesse 2011

2011-10-21T23:07:00.001+02:00

Hoolimatasellest, et pidin kell 10 hommikul juba bussijaamas koos õe japakitud kohvriga olema, ei suutnud ma eelmisel õhtul enne kellapoolt kahte mitte kuidagi end magama sundida, rääkimata siis kohvripakkimisest. Õde oli enda kompsud juba väga varakult pakitudsaanud, ning lõpuks ei viitsinud ma selle üle enda pead vaevataning pistsin kotti esimesed pluusid, mis mulle kappist kätte jäid.Vahepeal kukkusin paanitsema, et NII PALJU ASJU EI SAA JU KAASAVÕTTA, kuid siis meenus, et ma ju sõidan Leetu bussi, mittelennukiga ning ülekilode pärast ei ole esimest korda vaja tõmmelda.

Nii mesiis viskasime sinna (õde just luges ja ma pean end parandama –mina VISKASIN, tema PANI) kaks magamiskotti ja mõned üleriided koosrätikutega ning suundusime koos isa ja autoga Sikupillisupermarketisse. Peamiselt oli vaja osta toitu teepeale, millegaüheksa tundi reisi üle elada (õde arvab siiani, et peaks olema 8tundi ja 15 minutit... tegelikult oli 50). Pean ka muidugi äramainima, et mul ei ole päevad veel hakanud ja eeldasin, et millalikka need hakata saavad kui mitte 9 tunnise reisi ajal – seegaostsin kilo kaupa tampoone. Raha vahetasime ka ära, mina viskasinletti enda 40 EUR ja õde 12 EUR, eks vist kuidagi peab selle rahagaseal hakkama saama, kui deebetkaarte ei aktsepteerita (süõ).

Bussijaamajõudsime juba 45 minutit enne reisi algust ja ei möödunud paljukui saime juba natukene mõnitada. Nimelt hakkasime enda suurtpagasit ära andma ja ega need bussijuhid siis eestlased ole –küsis „Riga, Vilnius“, mille peale mina vastasin, et „jah“.See talle ei sobinud ja küsis veel kolm korda, kuni lõpuks vastasinikka, et „Vilnius“. Mis ma teha saan, kui ma lähen mõlemassekohta. Bussis andis teine juht kõigile väikese pudeli vett, misjuba pärast Riiat tühjaks sai joodud.

Algusesvaatas Mariann minu arvutist filme, seejärel hakkasime idiootseidpilte tegema, aga seda teeme me nagunii kogu reisi vältel... oodakete ainult. Nüüdseks on kell 16.30 ning sõita on veel umbes kaks japool tundi. Tegelikult on aeg üllatavalt kiiresti läinud, ilmseltkuna ei reisi üksi ning mu kaaslane on puhta totakas siin omanaljadega. Nimelt hetk tagasi märkas see noor daam, et üks istemeist taga pool paremal magab ei keegi muu kui PREESTER. See oliesmakordne suursündmus tema jaoks... ilmselt unustas ta ära, kuivenna ristimisel tema enda kooli inglise keele õpetaja väga sarnastriietust kandis (ta just luges seda lauset ja tunnistas, et eksis –kuid LEEDU PREESTRIT BUSSIS ikka ei ole varem ju kohanud).

Miksme üldse Leetu läksime? Tegelikult on see vist täiesti totterküsimus – Leedule külla. Mäletate ju küll, minu korterikaaslaneLuxembourgist. Ta elab nüüd omapäi Vilniuses ning täpselt sinname suundumegi (kell on nüüd 16.45 ning ületasime just Läti-Leedupiiri). Kohale jõudes peame otsima kioski ning ostma paarbussipiletit ja number 53 bussiga tema tööjuurde sõitma Akropolisekaubanduskeskusesse, kus ta töötab täna kella 22ni.

Ma eisaa mainimata jätta, et mu õekene on hetkel natukene ära keeranud.Küll valutas tal silm, siis ei osanud ta WCs vett alla lasta, hakkasselle asemel õhuvärskendajat pumpama. Nüüd naerab ta nagu oimetumu kõrval, lugedes samal ajal mida ma siia kirjutan (vahet pidamatamind korrigeerides ja õigekirja parandades... kuid ma ei lase endsellest pininast häirida).

Kunahetkel midagi naljakat enam ei ole juhtunud, siis räägin natukeneka viimase aja „draamast“. Ma ei tea kas see on hea asi, et mulei ole olnud võimalust terve päev Internetis olla, ilmselt ei olekuni tagasisõiduni seda võimalust ja ei tea kas ongi üldse vaja.NIMELT lisasin mina Selle Mehe endale FB sõbralisti. Kõlab lausalapsikult ja väga rumalalt, aga ma ei saa midagi parata, kui13aastase tunne peale tuleb. „See Mees“ ei ole üldse normaalnenimi, aga ma tahaksin teda tegelikult tema päris nimega kutsumahakata... sellega on aga jälle omaette teema, mida ilmselt ei tasuhetkel lahkama hakata. Juba enda kaine mõistuse pärast, sest Eestisei ole mind ju taaskord, aga sõbrana võttis ta mu seal vastu küll.

Nüüd - südaööks - oleme lõpuks Leedu juurde jõudnud. Võttis aega, aga asja sai. Tegelikult me ei olnudki nii rumalad, kui oleksime võinud olla. Magamiskotid on põrandale laiali visatud, minul ööriided maha unustatud ja TEHTUD. Head ööd.

"Having a sister is like having a best friend you can't get rid of. You know whatever you do, they'll still be there."

Here I am… What are your other 2 wishes?

2011-10-18T20:13:00.000+02:00

Parem kirjutan kohe praegult viimase aja sündmused üles, enne kui need päris tähenduse kaotavad või kui juba liiga hilja on, et keegigi üldse midagi aru saaks mu elust... mitte et see nüüd nii oluline info oleks või siis kuldaväärt jutt.

Jutt on selline - nagu arvasin, nii ka läks - minu ja Nämma vahel ei ole enam midagi. Vähemalt ei käi ma enam monteerimisklassis pidevalt tiirase pilguga ringi. Seegi hea. Skoor! Isegi kui ma loll hakkakski katsetama midagi eriti idiootset, mis lõpuks oleks ikkagi piinlik, siis milleks? Kas see järgnevad 2,5 aastat on seda kõike väärt, et iga kord punase näoga klassi astuda? I don't think so.

Ja kuigi ma võin diipi panna, et ka täna oli täiega nummi hetk, kui ma läksin talle nalja tegema ja ta isegi naeratas mulle, siis noh... get over it. Haha, homme nagunii panen "meie momendist" täiega diipi.

Moving on. Tekkis koolipeale mingisugune eye-candy. Või noh, ma ei teagi kuidas teda nimetada, aga natukene toredalt naljakas on, kui me teineteist jälle näeme. Ma ei tea temast midagi, me ei tunne teineteist, aga eelmisel nädalal passin mina Rae ja Erikaga kohvikus (kursaõed) kui korraga märkan, et meist natukene eemal üks poiss pidevalt kiikab minu poole. Ta ei olnud minu jaoks tundmatu nägu, meil on isegi üks aine koos, kuid ta on teisest kursusest. Meenutab mulle natukene Harry Potterit (mitte halvas mõttes).

Samas mina nagu ikka üle mõeldes leian, et ega sellest ju nagunii ei saaks midagi tulla, sest ma ju vahin kõiki ja kõike kogu aeg. Eriti hetkel, kui pole ammu juba kedagi kindlat kõrval olnud hulkumas. Küll meeldib mulle see ja küll too ning kokkuvõttes mõtlen ma alati üle ja kukun kohe kõige hullemat ja sügavamat armastust ette kujutama teiselt osapoolelt. Õõõh, närvi ajab!

Eile siis oli see aeg, kui me esimest korda rääkisime. Okei, kõlan nagu totaalne 13-aastane mulle tundub. Ehk olengi. Igatahes tekkis 6 lauseline vestlus täiesti mõttetul teemal, kuid mul oli nägu naerul kui tööle läksin... meenutades seda, siis on töö koha pealt ka mul midagi öelda, aga natukene hiljem.

Läksin Erika järel monteerimisklassi suunas (miks? No mis teie arvate) kui teepeal märkan SEDA meest... peaks talle nime välja mõtlema varsti. Läksin temast mööda, et Nämmat näha ja varsti ongi ka SEE mees mu selja taga ja räägib enda sõbraga. Puht juhuslikult hakkasime mõlemad ka klassist välja minema mõni minut hiljem ning ma ei pidanud kiusatusele vastu ja ütlesin Erikale, et ta mulle tööle külla tuleks, sest annan talle tasuta alksi. Selle peale tekkis ka kohe mehel küsimus, et kus töötan jne. Ei midagi pikka.

Täna juba ilmus ta uuesti monteerimisruumi, kui mina oma silmi kõõritasin ja mingit lolli nägu tegin kõrva sügades. Natukene naeratasime, kuni mõlemale jõudis kohale, et me ju ei tunnegi teineteist. Tegelesime siis endi asjadega edasi. Ma siis jooksin seal ühe arvuti juurest teise ja aitasin inimestel endi reklaamidega valmis saada, mis tähendas, et ma pidin päris palju lobisema, kuni korraga hakkas meie arvutite vastas olev meestekamp mind järele tegema. Järele tegijaks oli aga mingi TÄIELIK NOHKAR. Ma ei tea kus too sellise julguse kätte võttis ja hakkas nõmetsema. See, kes minus 13-aastase tunde tekitab, vist müksas toda kutti ja see jäi vait. Oeh, lasteaed.

Ma ei tahtnud aga üldse sellest seal rääkida. Nimelt olin poole peal enda järgmise tunniga (kuulasime ettekandeid ja ma ka ise tegin ühe 5minutilise, mis SAKKIS!!!), mina istun lahtise ukse ees täpselt 6 meetrit eemal (kus on esimene laud) ja kellel hakkas kõrvalklassis tund, ikka tollel mehel. Ma ei hakanud enda huvi isegi mitte varjama ja nii me seal silmitsesime teineteist natukene aega. Ma sain ju aru küll miks ta sinna ukse ette seisma jäi kui mind nägi. Ja ma ei usu, et ta tsekkis meest minu taga või kõrval. Sry... ma ei saa seda ette kujutada.

Jätame nüüd 13-aastase tunded teiseks korraks ja räägime tõsisematel teemadel. Ilmselt ütlen enda töökoha kohe varsti üles. Lasen asjal natukene settida ja kui järgmisel neljapäeval tööle lähen, siis teen lõpliku otsuse. Milles siis asi? Mulle tehti kirjalik noomitus eelmise laupäeva eest, sest riikusin reegleid. Mis juhtus? Eelmisel laupäeval otustas üks tüdruk mitte tööle tulla, seega pidin mina olema nii Tornis valves kui ka üleval natukene nõusid vahepeal pesema ja teist tüdrukut aitama. Sellel päeval olevat tööle bossi nuhk saadetud, kes kandis ette, et ma ei olevat naeratanud vahepeal, keeldusin andamast informatsiooni turistile ning EI OLNUD TÖÖPOSTIL!!!

Ma ei taha sellest enam rääkida. See ajas mu sita nii keema, et ma jõin enne koju minemist 3 kohvi ära, tänu millele jäin magama alles kell pool 5 hommikul. Täna töötasin Red Bulli peal ja nüüd hakkan enda esimeseks Mid-Term Examiks õppima. Adios.

Ahjaa, vaheajal sõidan Leetu, Leedule külla :D

"If I told you had a beautiful body… would you hold it against me?"

Soov.

2011-10-15T20:50:00.001+02:00

Reklaam on lõplikult valmis. Paraku ei saa seda hetkel enam üles riputada, sest mul lihtsalt ei olnud aega sellega tegeleda. Lisasin selle õpetaja (härra Nämma) kausta ning tõmbasin koolist vehkat. Kui hinne tuleb hea, siis jagan reklaami.

Ilma pikema jututa lisan paar pilti, mis seletavad paremini ära kõik need mõtted, mis mul hetkel peas tiirlevad:

Kas see ei ole mitte minu igapäevane elu? Peale selle, et mina muidugi ei kuule kunagi kedagi mind välja kutsumas. Oi, vabandust, valetan. TÄNA mind kutsuti välja. Nimelt olin Tornis tööl ja sinna kooberdasid kaks juua täis vene noormeest, kelle arvates minu tatine nina ja rasvased juuksed olid kohe eriti armsad.

Oeh... Kui aga välja jätta lause "Wanna go out?" ja lihtsalt vaadata seda naise pildirida, siis olengi ehtne mina valmis. Ma nüüd ootan, millal härra Nämmaga nii läheb.

Ja teine kuldaväärt pilt:

Selle kohta ei saa ma samuti öelda, et NII ONGI, sest suurema osa juhtudel ei saa ma kunagi kindel olla, kas TA KA NII TUNDIS. Need on ikka need minu oletused... sest kui mul oleks õigus, siis kaks nädalat tagasi meil oligi härra Nämmaga see sama "mamihlapinatapai".

Klge miks minu soovid ei täitu? Tegelt ma kogu aeg soovingi AINULT ÜHTE ASJA juba viimased 3 aastat, aga MITTE MIDAGI!!! MIKS???

"If you wish to be loved, love."

Reklaam, vol 2

2011-10-14T18:48:00.000+02:00

SIIN on nüüd uuem ja parem versioon minu reklaamist. Andke teada, kas peaks veel midagi olulist ära muutma. Mingi väga nipe-näpe ei ole kuigi oluline. Pean just tempot ja kaadrite sisu silmas.

Aitäh, kes vaevub arvamust avaldama.

2011-10-12T19:53:00.002+02:00

Minu reklaam asub SIIN.

Tean, et seal on liiga palju teksti, õigemini see tekst liigub liiga aeglaselt, kuid te peate teadma ka seda, et see reklaam PEAB olema vähemalt 1 minut ning lisaks nendele nähtud kaadritele on seal veel täpselt üks kaader alles, mida ma veel ei ole kasutanud.

Jään ootama teie arvamust. Lähen homme juba jälle monteerima kaheks tunniks, et siis juba asi peaaegu, et paika saada. Õpetajale (härra Nämmale) pean selle esitama teisipäeva õhtuks.

My coffee? Irish, please.

2011-10-10T20:52:00.001+02:00

Jah, just nii see tööelu meil käibki. Ma küll mainisin eelmises postituses, et mul on nüüd uus toitumine jne... no alkoholi ma lihtsalt ei saa sellest dieedist täielikult välistada, sest tööl ei ole ju mitte midagi teha, kui ainult juua.

Nii ka praegult - kohvi iiri stiilis. Muud ei olegi öelda. Tahaks tantsida.

Mul oli Inexiga taaskord väga kena vestlust, nimelt arutasime, kuidas õpetajat võrgutada. Tegelt ka, kuidas see käib? Ma saan aru, et ma unistan igat erinevat võimalust, aga see ei saa ju nii FOR REAL toimuda. KUIDAS??? Nii tahaks... vist.

Homme siis ongi nö "viimane tund" härra Nämmaga. Mõtlesin ühel hetkel isegi varem sinna kohale minna (kell 9 algab tund), aga kui suur on võimalus, et ta isegi on seal enne päikesetõusu? Seega lähen ainult üks buss varem kooli, et ma jõuan ca 8 sinna. Ma tean, olen ajuvaba, samas eks näis mis homme hommikul pea ütleb.

Nüüd jääb jõusaalis ka käimata, sest see tehakse kell 7 lahti, ja isegi kui ma oleksin seal valmis kell 7 ringi kargama, siis jääks sellest ikkagi liiga väheks, sest JEE MA VIITSIN ju kohe jooksma hakata, sest homme on tegelt mul cardio päev.

Homme tuleb niiiiii pikk päev. Jube lihtsalt. Kella 9st 7ni olengi koolis, lisaks veel sõitmine ühest punktist teise. Järgmise nädala alguseks peab valmis olema 14 lehekülge kirjutist (2 esseed), üks PowerPoint ja ilmselt veel paar asja fotograafia tunniks härra Nämma isaga.

Üks palve ka. Mul on vaja järgmine nädal esitleda enda esimest reklaami, mis peab olema vähemalt ÜKS MINUT pikk. Selleks on meile antud paar videoklippi mehest, kes sõidab mööda põlevast autost (lisaks lähi võtted tema näost ja auto plahvatusest). Ise võime lisada ka videoklippe, pilte ja muusikat, kuid minu palve - mul on IDEED vaja, mida reklaamida. Kõik ideed on oodatud, ma tahan olla lihtsalt omapärase ideega (eelmisel aastal tehti palju kondoomi reklaame).

Oeh, nii igav on, kui keegi enam ei kommenteeri :D Sellepärast ma nüüd küsingi siis midagi teilt, mu kaks lugejat.

No quote. No picture.

Münt.

2011-10-10T10:54:00.001+02:00

When faced with two choices, simply toss a coin. It works not because it settles the question for you, but because in that brief moment when the coin is in the air... you suddenly know what you are hoping for.

Eksole ju diip mõtteterakene; ja ma ei ole ise selle peale veel varem tulnudki! Kuigi kui nüüd järele mõelda, siis ilmselgelt oleme me seda alati teadnud. Meenutades eelmist korda, kui hakkasin peaaegu enda marki täis tegema ja münti viskama, siis juba enne mündi väja võtmist sai mulle selgeks, mida ikkagi rohkem teha tahan.

Okei, see oli eile, kui pidime Sannuga otsustama, kas tahame üleval või all korrusel end pühapäeva õhtul täis juua.

Eelmine nädalavahetus oli ikka täiesti NAISS, kui jätta välja erinevad kõned traumaosakonda, nutused näod ja veritsevad kehaosad. Laupäeval olin lausa nii laisk, et ei suutnud enne kella 9t õuegi minna (läksin koeraga välja), ilmselgelt laisklesin kõigi nende nädalavahetuste eest, kus mul ei olnud see võimalik.

Täna on mul täitsa vaba päev - KOOLIST. Käisin hommikul jõusaalis, kus alustasin täitsa uue treeningkavaga, sest mul sai kopa ette sellest, et ma ei julgenud ühte suurt masinat kasutada. Seega seekord saatsin kõik kukele ja tegin ära. SITAKS raske oli, aga pärast oli nii hea tunne. Ainuke lame asi on see, et teen nii väikeste raskustega, küll see aga varsti muutub (süõ).

Hakkasin ka uuesti väga hoolikalt enda toitumist vaatama (jah, tänasest, sest eile jõin Martini Rossot). Selle tulemusena on minu süsivesikute tarbimine minimaalne (maakeeli "carbs"). Mis ma siis süüa plaanin? Piim, keefir, mozzarella, kitsejuust, pirnid ja proteiinipulber (DietMix). Ise ka muigan... huvitav, kaua mu kindel meel vastu peab. Teeks kihlveo?

Midagi seksikat kaunisse sügisesse.

"What am I supposed to do, when the best part of me was always you."

Nämma.

2011-10-08T13:40:00.000+02:00

Otsustasin enda laupäeva täiega raisku lasta. Kell on juab pool kolm pärastlõunal ja so far I have succeeded! Ei mäletagi enam millal enne sain veeta terve nädalavahetuse ilma plaanideta, kuigi teha oleks vaja väga palju, need aga lükkan homse varna nagu üks õige looder ikka tegema peab.

Selle asemel, et kindlustuse pabereid täita, või M.le viimaseid lehti enda "Final Reportist" saada, otsustasin paar filmi endale hankida, sest kinno ma ka ju ei viitsi minna, olgugi, et oman kino Artise ja Sõpruse tasuta kinokaarti (selleks peate olema BFMi õpilane). Ma isegi ei hakka rääkima nendest kodutöödest, mis nüüd tasapisi uksele koputavad (tere kaks miljoni leheküljelist esseed).

Filmidest tõmbasin esimesena JERSEY SHORE'i uue osa. Ma ei saa midagi teha, olen sellest sarjast sõltuvuses, kuigi see mulle otseselt midagi ei paku. Lihtsalt naljakas on vaadata neid umpalumpasid seal ringi tuuritamas. Tahtsin ka filmi Friends with Benefits, et oleks midagigi mõttetut mul teha, aga see oli ainult libakaameraga variant. Lõpuks jäin pidama "A Little bit of Heaven" juurde. Hea oli, et kinno ei läinud, ma oleks pidanud avalikkuses muidu nutma. RomComi kohta oli täitsa armas film, aga mulle meeldivadki rohkem kurvema lõpuga teosed.

Hmm... homme lähen tööle kella 8.40st kuni 16ni. Jumal tänatud, et ei pea seal kogu öö olema. Esmaspäeval pole üldse kooli ja seega tõmban kella 15st tööle... siis juba hiliste õhtutundideni välja :S

Teisipäeval alustabki koolipäeva õpetaja Nämma, mitte et mul mingeid high hopes'e oleks selles osas, kuid kui mul ei ole kellegi järele ilastada, siis oleks ju kõik lihtsalt nii nii igav. Või ei?

Mulle jõudis just kohale, et kes iganes tahab minu kohta rohkem infot saada (eeldades, et ma ei ole selle inimesega FB sõber), googeldab mind, siis jõuab ta lõpuks ju siia blogile... ja oh õudust siis eksole. Mis siis kui härra Nämma ka peaks siia sattuma? Nooh... siis ta vähemalt teab. Hei härra Nämma!

Mul on kõht vist lahti.

See on Marianni tehtud.

"Excuse me, you're a hell of a guy. You know I really got a thing for American guys. I mean, sigh, sickenin' eyes. I can tell that you're in touch with your feminine side."

2011-10-07T16:20:00.000+02:00

Hmm... aga nii oligi ju?!

Forbidden rules.

2011-10-04T19:26:00.003+02:00

Natukene klatši ka siis minu praegusest elust:

Kursusel ei ole mitte ühtegi sellist meest, kelle järele keel ilastama hakkaks. Isegi kui oleks (ja 2 tegelt on), siis on nemadki juba hõivatud ja nagu ma olen ka varem maininud, siis kellegi teist naist mina mängima ei hakka.

Kõik ei ole veel aga kadunud, sest mulle hakkas huvi pakkuma üks minu õppejõududest, kellega kokku on mul tervelt 3 loengut. Khmm... ma ei tea, rohkem pole mõtet vist eriti midagi enam mainida, sest see on täielik jaburus :D

Neljapäeva öösel tuleb Eestisse üks poiss, kellega sain tuttavaks põgusalt Brüsselit külastades. Tegelikult oli üllatus nii suur, kui ta minuga pärast seda suhtlemist jätkas ja veel suurem oli üllatus, kui ta ütles, et ta üheks päevaks Eestist läbi tuleb. Ahja... ta nimi on Hussain.

Ja edaspidi püüan alati ühe pildi enda blogi lõppu lisada. Nii ka täna:

Täiesti tähenduslik pilt.

“There is a charm about the forbidden that makes it unspeakably desirable.”

Shutter Speed.

2011-10-04T19:20:00.000+02:00

Pisargaas.

2011-10-04T19:14:00.001+02:00

Taaskord ootab mind eesmeeleolukas nädalavahetus Tornikohvikus. Sain täna ka teada, pärastkuu aega töötamist, et ma ei tööta mitte „Neitsitornis“ vaidhoopis „Tallitornis“ (nagu Mariann mul just meenutada aitas).Teretulemast!

Täna oli esimene päev,kui mulle tulid üles kohvikusse päris minu enda „sõbrad“.Nende all pean silmas õde (Mariann), tema sõbrannat ja emmet.Neiukesed tormasid mööda TALLItorni ringi, nõudes kakaod, jäätistning muud head ja paremat, mida ma neile muidugi ei andnud igalkorral. Ema tuli samuti kohale ja kukkus kohe kooki nõudma. Lõpuksjagasid nad kolmekesi ühte tükikest cheesecake'st.

Olen terve päeva tööl– oh joy. Alustasin kell 8.40 kohvikust,kus tormasin ringi nagu segane. Esmalt ei hakanud kohvimasinmillegipärast tööle, seega läksin kohe esimese kliendi juurdeette ja taha vabandama. Lõpuks lihtsalt kasutasin „russianstyle'i“ ja müksasin masinat ning kangutasin natukene – töötas.

Tänasin taevast, kuilõpuks pärast kella 5 alla Torni istuma sain minna. Samas ajas mindnärvi meie uus reegel – kui klient tuleb, siis tuleb püstiseista. Milleks? Ema ka mainis, et see on täielik totrus, sestklient peaks ju ikka mulle ülevalt alla vaatama. Mina kükitan edasinurgas nagu väike hiir ja ütlen „Hello!“.

Kui läksin Mariannilepäeva teist kakaod valmistama, teatas minu kaastöötaja, etkohvikusse toodi pisargaasi. Lausa viis tükki, juhuks kui ööselmingid totrad idikad meid kiusama peaks tulema. Võtsin siis ka ühealla Torni kaasa, sest mina olen ju ikkagi esimene, kes nendegasilmitsi peab seisma.

Loeme siis Mariannigakahekesi, mis väikesel pudelikesel kirjas on ja saime teada, et seeon hoopis koertele. Kurjadele koertele. Näpud hakkasid nii sügelema,et otsustasime selle moodsa riistapuu järele proovida. VALE OTSUS!!!Ega me teineteise pihta lasknud, lihtsalt puhtasse õhku kivipõrandasuunas. Kust aga meie pidime teadma, et sellel on mingid järeltõuked.Kogu meie väike Tornikene hakkas järsku nii imelikult lõhnama(seda lõhna kauaks polnud), kuid pisarateefekt ning kibe kurk olidküll saatvateks kaaslasteks järgnevad paar minutit, kuniks mahakkasin meeletult fliisiga ruumi tuulutama. Siiani silm tõmbleb.

“There is no such thing as accident; it is fate misnamed.”

Mariann.

2011-09-21T19:00:00.001+02:00

"When you photograph people in colour you photograph their clothes. But when you photograph people in B&W, you photograph their souls!"

Picture this.

2011-09-21T18:49:00.002+02:00

Sain endale uue kaamera. Nikon D3100, mis teeb nii pilti kui ka üpriski kvaliteetset filmi fotokaamera jaoks. Mulle nii meeldib, ainult et keegi ei viitsi mulle poseerida, et ma saaksin erinevaid nuppe näppida ja katsetada. Pean ju ometi järgmiseks teisipäevaks kõik funktsioonid enam vähem selgeks saama, et tunnis boss olla.

Tegin eile õhtul ka emast kena video:

Nüüd lebotan veel täna õhtul natukene, et seejärel alustada kohustusliku kirjanduse lugemisega. Ahjaa, täna oli ka esimene hindeline arvestus, pidime filmima nö live broadcasti teemal "Love Story"... tunne oli pärast suhteliselt olraidi, tahaks ikka maksimumi - KUUTE - saada.

"Love is like a booger. You keep picking at it until you get it, then wonder what to do with it."

Huhuu...

2011-09-16T18:43:00.000+02:00

Olen täna taaskord tervepäeva tööl, aga seda muidugi mitte ilma draamata. Draamavabatööpäev oleks lihtsalt liialt imelik ja harjumatu. Nii ka seekord,kui kõndisin mööda Lühikest jalga treppidest üles, kui korragahelistab juhataja. Mõtlesin alguses, et küllap mainib, et töölvõib jälle kohvi- ja hõõgveinimasinat koos kasutada, sest elekteron tagasi (nägin koridoris tulesid põlemas, seega sain aru, etelekter taas majas normaalselt). Kus ma siis sellega? Teine tüdruk,kes pidi Tornis töötama, oli haigeks jäänud ja nüüd pidin minaja boss kedagi kiiresti kella üheks asendajat otsima.

Küsisin kõikidelt, kuidnad olid koolis, see muidugi juhatajale ei meeldinud ja käskis veeluurida. No aga mida ma uurin, kui nad ei saa. Seejärel tuleb kõneuuesti juhatajalt, et leidis kaks inimest asendama, kuni teinetüdruk, kes ametlikult täna töötama pidi, kohale jõuab.

Kaks tundi istusinniisama tühja kohvikus. Mitte midagi ei olnud teha, seegakoristasin. Korraga hakkasid inimesed aga uksest ja aknast sissevoolama ja järgmised kolm tundi ei saanud ma kordagi istuda,rääkimata vetsus käimisest. Sellise stressiga ei lähe kõht katühjaks, kugistasin seal oma keefirit alla.

Tänane tööpäev eiolnud üldsegi nii tore, kui ma endale alguses ette kujutasin.Olgugi, et mul tekkisid juba mõnda aega tagasi kahtlused sealtöötamise kohta (kas ikka on mõtet sellise raha eest seal olla javaba aeg puudub mul ka täielikult), tahtsin siiski kogemusisaada ja vähemalt paar kuud ikka vastu pidada. Tööle jõudesmärkasin isegi graafikus järgmise nädala peal tühje kohti ningmõtlesin end sinna kohe kirja panna (et raha ikka saada)... see kõikaga muutus, mida edasi minutid tiksusid.

Kui lõppes minu esimenevahetus kohvikus, tekkis jama kassa lugemisega. Mina olin teisitiasjadest aru saanud ning kogenum kolleeg rääkis kuidasõigesti teha. Küllap tema kavatsused olid head, aga mul ajas ausõnasita keema. Seejärel tuli boss kohale (boss ja juhataja on erinevad inimesed),temale ei sobinud see, et ma ei olnud küünlaid kolmele trepiastmelepannud, kõige tipuks sõimas mingi vene turist oma tsikiga mu läbi – tahtis Tornist raha tagasi saada, sest tema arust ei olnud 2EUR inimese peale seda kõike väärt. Siis ma pidin talleselgitama, et mina ei teinud neid hindasid, sama moodi ei saa mina katalle raha tagasi anda, sest ega mina sundinud teda seda raha maksmaja sinna üles minema. Parim oli see, et trepi peal vastutulevateleinimestele sokkis ta samuti, et sinna ei maksa minna, et mõttetukoht. Kõige tipuks pomises ta ka midagi selle kohta, et Venemaalküll saaks raha tagasi, aga Tallinnas ei saa midagi. Sitapea, raisk!

Nüüd olen viimased 5tundi Tornis kükitanud. Küll ma käisin lampe igale pooleriputamas, et turistid ikka külla tuleks, keerasin endale mitu rullitekke jalgade ümber ning lugesin tükk aega raamatut, sest bosslülitas „laualambi“ sisse, mida ma ei olnud varem üldsemärganudki. Jee!

Loen nüüd minuteid, etlõpuks koju minna. Homme ja ülehomme on mul lühemad tööpäevadkella 10st 5ni, seega ei pea väga ilmselt stressama (süõ), samasmis tööpäev see ilma draamata ikka on? Ma ei tea lihtsalt midaenam teha. Kusagile mujale ju ka tööle ei saa minna, eks igal poolole totakad turistid ning ümberringi alati imelikud inimesed. Siinon inimesed vähemalt enam-vähem juba tuttavad nägu ja nimepidi,seega miks uuesti alustada seda tutvumismäng?

Chuck Norris.

2011-09-15T17:42:00.000+02:00

"Dietoloogi" juures edukalt käidud. Mis ma ikka selle kohta öelda saan - sain enda toiduplaani kätte, kuid mul võtab see veel natukene aega, et kõigega ära harjuda ja meelde jätta, mida ma tohin süüa ja mida mitte. Paljud väga loomulikud asjad on mulle nüüd hetkel keelatud nagu näiteks sibulad, õunad ja kapsad. Mitte, et ma suur kapsa sõber oleks, sest palju sa ikka peeretada viitsid. Igasugused kuivatatud viljad on samuti keelatud.

Kuidas see asi siis toimib? Minul oli ainult kahe tunnine konsultatsioon, kus on küsis minult igasuguseid küsimusi, vaatas mis inimene ma olen ja kõige selle põhjal hakkas alla kriipsutama toituaineid vastavalt värvidele (roheline - tervislik; sinine - lubatud piiramatus, kuid mõistlikus koguses; pruun - tarbida minimaalselt; punane - keelatud). Kui kellelgi on huvi, siis külastage lehekülge www.aurea.ee

Teine nädal ülikoolis saab kohe läbi ja kodutöid kergelt ikka koguneb, kuid hetkel ei ole asi veel nii hull. Peab lihtsalt harjuma sellega, et igal hetkel võib tunniplaan täielikult muutuda, ning seejärel pead hakkama enda bossidega töögraafikut muutma - TORE!!!

Mul on tõsiseid raskusi sellise ainega nagu "Performance Skills". No kuidas sa suudad olla normaalne ja teeselda, et oskad näidelda - MA EI OSKA! Täna ka, pidime tegema mingeid imelikke häälitsusi, siis kandma ette mingi luuletuse jõle emotsionaalselt... mhmh, väga mina?!?! Ma ei tea siiani miks ma ikka selle tunni valima pidin (see oli vabatahtlik).

Aa... mis ma sööma hakkasin - mererohtu. Issand te ei kujuta ettegi kui hea see on. Ma ei saa sellest vist elusees küllalt. Nii mõnusalt terav, aga samas lahedalt krõmpsuv hamba all.

Hetkel istun "Storytelling" loengus, kus meil käib arutlus filmiskripti üle, mis on no niii arulage, et ma ei suuda enam keskenduda. Lugu algas sellega, et peategelaseks oli ühekäeline Chuck Norris ja võõrutusravilt naasnud Pokemon. Seejärel vahetati tegelased välja Amy Winehouse'i ja valge paksu mehe vastu. Normaalne. Ahjaa, lisaks sellele olid nad kanepiuimas loomaaias ja tapsid valvuri. Miks ma midagi vahele ei öelnud? Sest ma ei viitsi karjuda selliste totakate ideede peale.

Torn.

2011-09-12T08:28:00.001+02:00

Viimane nädal on olnudlausa harjumatult tormiline. Paljugi minu elus on korraga muutunud,tegelikult vaid üks asi – käin tööl. Olgu, Luksemburgistöötasin ju ka, aga see oli rohkem nalja tegemine, sest hea ninglihtne oli olla (kui jätta välja korrad, mil pidin RTLi meestegaparima filmipositsiooni nimel võitlema).

Selle nädala algusestalustasin ametlikult tööd Tornikohvikus, mis hetkel kannab veelenda vana nime „Donnebrog“, asub Neitsitornis. Minu peamisedtööpäevad on nädalavahetustel, kui juhuslikult ei pea mingilhetkel kedagi asendama. Mis ma teen seal? Kui töötan kohvikus, siisjagan kooki, kallan õltsi/siidrit/glögi ja valmistan kohvisid. Meilon ka väike „sissepääsumaks“, mis tuleb tasuda teiselekorrusele jõudes, et sealt edasi vaatetorni ja kohvikusse jõuda.

Täna ongi selline ERITITORE päev, kui pidin ühe tüdrukuga koos olema kohvikus (olememõlemad algajad, seega on tore kellegi sama lolliga koos olla) jaall „tornis“ – nagu meie seda kutsume – pidi olema üksnoormees. Jõudsin täna kohe päris vara tööle, avasin uksed jaesimese asjana vaatab mulle kohviku diivanilt vastu meie abitöötaja(jooksupoiss), kes magas parajasti. Tundus imelik, ja nagu ma pärastteada sain, ei oleks ta pidanud seal üldse öösel olema. Okei.

Tallinna maratoni tõttuon transpordivahenditega natukene jama, seega teine tüdruk jõudistiba hiljem kohale ning koos me jäimegi noormeest ootama. Kellhakkas juba lähenema kohviku avamisele, aga kutti ei olnud. Keegipidi ju enne avamist „torni“ kassa ka üle lugema. Helistasimetalle siis nagu meeletud, jätsime vist veidi alla 10 vastamata kõne,enne kui ma otsustasin teda alla asendama minna veidikeseks.

Ootan ja ootan, vahepealläheb kohvikus elekter ära (meil siin sellega natukene jama sellelnädalal... kohvi- ja glögimasinat ei tohi samaaegselt töölepanna), tuleb helistada juhatajale, kes on minust kaks aastat nooremtragi naine. Tal on parajasti puhkus käsil, seega võite arvata kuirõõmus tema oli selle uudise üle. Tuleb kõksab elektri sisse javarsti jõuab ka järgmine kohviku töötaja kohale, tornipoisist eiole veel midagi kuulda. Sain samalt tüdrukult ka teada, et too kuttoli alles üles ärganud (kell oli selleks ajaks juba 12.30) ja lubasnii kiiresti kui võimalik tulla.

Selle ajaga (2 tundi),toodi mulle juba süüa Solarisest, lubati veel pidulikult, et tootornikutt oli enda võtmed ära kaotanud ja ootab nüüd kedagi kojuja tuleb nii kiiresti kui võimalik. Lõpuks on kell kuus ja ükstöötajatest läheb koju, mainides, et too kutt on tegelt vägatore, aga temale ei saagi väga loota ning ilmselt ta täna ei tulegienam.

Kena, kell on nüüdsekspool 9 läbi kui seda kõike kirjutan. Umbes 1,5 tunni pärast saabilmselt lootusrikkalt koristama hakata ja otsad kinni tõmmata.Ikkagi pühapäev ju ja inimesed peaksid vaikselt kodus olema jamagama.

Mul ei ole aega enammidagi teha. Kui ärkan, lähen kas kooli või tööle. Kui neid eiole, siis magan natukene kauem, kuni pissihäda kohvi joomisest ülesajab ja siis ma lihtsalt vedelen mõttetult, kuni tuleb meelde, etpidin kellegagi kokku saama. Pärast kooli kas jooksen tööle võisaan kaugete sõbrannadega kokku, et nendega natukenegi elust jaolust rääkida, enne kui otsin vabandust koju minna, sest jube unituleb peale. Koju jõudes avastan Internetis, et kursakaaslasedkogunevad linnas, aga nüüdseks on minul liiga hilja juba, et tagasilinna kobida, sest enne peab end ju veel korda tegema ja rasvasedjuuksed ära pesema.

Seega ei ole mulkursakaaslastega tutvumiseks enam eriti üldse aega. Eelmiselneljapäeval õnneks natukene näitasin enda nägu, kuid muul ajal malihtsalt ei jõua. Hetkel ei oska ka midagi öelda selle kohta...väga kurvaks see mind just ei tee, sest nagu alati – inimesed juei pane mind tähele ja ei tule niisama lampi minuga rääkima. Ma eisaa aru mis paljudel seal üldse viga on. Tunduvad mõned niivaiksed, ma siis hakkan nendega rääkima, aga peaks justkui sõnuvälja neist pigistama. Milleks üritada, kui nemad rääkida eitaha?? Tra.

Huvitav, kaua mu arvutiaku veel vastu peab. Raamatut ka ei saa enam lugeda, sest ELEKTRIT juei ole ja hui ma loen küünlavalgel, silmad niigi perses.

Teisipäeval lähen„dietoloogi“ juurde, kes uurib ja puurib välja, mis toiduaineidma sööma peaks ja mida vältima. Päris huviga ootan, sest isa onselle sama programmiga 4 kuuga üle 10 kilo alla võtnud, täitsapeenike poiss kohe. Ma saan aru, et minu eesmärgiks ei ole nagunii10 ja enama kilo kaotamine ning need viimased kilod lähevad õiteaeglaselt, aga esimesed 5 peaks kiirelt minema.

Kuna ma ei viitsi mingitvarjamist teha, siis räägin teile ka natukene enda praegusesttoitumisest. Jätsin enda veganismi hetkel maha, kuigi ma olensellele end mõtestanud ja püüan sinna poole püüdlema hakata.Minu sõprade suureks üllatuseks olen ma ikka veel TAIMETOITLANE,see ei olegi mingi mööduv nähtus (kui välja jätta see„köögivilja omlett“ KALAGA ülikooli kohvikus). Sain aga vägahästi aru millest minu kehakaalu ja toitumisprobleemid alguse saavad– kohe kui kedagi ei ole kodus või minuga koos, hakkan ma õgima.See on justnimelt kodus, kui külmik on head ja paremat täis. Paskama ise ei osta endale, mitte et meie külmikki oleks rämpsu täis,kuid ma ei söö mõttega. Ma lihtsalt ahmin toitu sisse. Kuinormaalne inimene teeb endale juustuvõileiva, siis mina panen üheleleivale seitse viilu juustu, hammustan juustu veel mitu korda ennekülmikusse tagasi panemist ja siis otsustan veel ühe võileivateha, kuni katan selle kõik rohke ketšupiga. Seejärel ei naudi maseda, vaid söön mõlemad leivad kolme ampsuga. Sellele ei järgnemuidugi mitte hammastepesu, vaid ma tahan veel. Nüüd avastasinkülmikust friikartulid. TAVAI, need ka pannile! Raputame peale HÄSTIPALJU soola, lisame veel ketšupit ja kugistame need ka alla. Tahaksju veel midagi, ahhaaa, kapis on nuudlid, teeme need ka veel soojaksja kugistame alla. Nüüd tahaks ju magusat – kodjuustule lisamepalju kakaod ja suhkrut. Ühe pirni võiks ka veel ära süüa.Aaa... mett tahaks ka natukene limpsida. Kuule, ema külmutas jumaasikamoosi!!! Munad on ju veel külmikus, praeme kaks tükki ära.Lisame natukene juustu ka.

Ausõna... see oli minueileõhtune tegevus kella 12st kella poole 1ni. Just, ainult pooltundi... kui sedagi. Kes nüüd ütleb, et mul ei ole probleemi? Jaärge tulge mulle ütlema, et „aga ära lihtsalt söö“. Nii seerasedakõht ette tekibki... ema arvaski, et olen ju rase mingilhetkel, aga MA EI OLE MITTE KELLEGAGI AMMU JUBA AMELENUD!

Kui oleks rase, oleksvähemalt vabandus, miks ma nii meeletult söön, nii palju nutan igapisiasja peale. Filme ei saa üldse enam vaadata, sest ma olenlihtsalt totter ja noh... kõht on ka räme paksusk läinud.

Eile jõudsin agaMaritiga järeldusele, et üksindus on sama efektiga nagu rasedus,välja arvatud, et SA OLED ÜKSI! Viimasel ajal ongi kuidagi vägatühi tunne sees olnud. Sõbrad (mittesugulased) on küll olemas,need paar tükki kes mul sellest maailmaavastamis reisidest ikkaalles on jäänud (tere kuus inimest!), kuid nagu ikka, igatsen minaseda 13-aastase tunnet.

Eestis ei ole seda tunnetveel tekkinud. Õnneks kursakaaslastega mitte, muidu ei saaks vistüldse keskenduda selles paaris tunnis, mis mul olemas on. Lätakadlihtsalt ei tõma. Samas ei leia ma ka ise, et ma hetkel just vägaatraktiivne oleksin. Muud eesti mehed... khmm :D:D PLEASE!

Rääkides natukene jälleülikoolist. Üleeile (?), või millalgil, millal ma eelmine kordkoolis olin, tutvustati meile kaamerat. Istun mina siis teises reaskuskil ääre pool, aga IKKA LEIAB KAAMERA mind üles. Kaamera piltoli ühendatud prožektoriga seinale ning kindlasti oli vaja mehelnäidata kuidas teha lähivõtet MINU näo peal. Nii kena. Samas makandsin roosat jakki ka, mis paistis hästi silma (attention whore).Eks ma siis tegin ikka natukene nägusid ka, sest enda üle peaboskama ikka naerda. Homme on mul muide tund nimega „PerformanceSkills“ nagu MIDA ASJA? Ma ei pidanud alguses üldse võtmagi, kuidõpetajaga natukene juttu puhudes ei suutnud ma talle lihtsalt „ei“öelda. Lisaks sellele tekitas ta minus nii asjaliku tunde. Eritipärast seda, kui kuulsin mis ta teistel tema individuaaltunnis tehakäskis. Alates laulmisest, tantsimisest, karjumiseni jakritiseerimiseni välja. Tema ei karjunud, ta käskis teistelkarjuda. Sama moodi tõi ta välja teistel ka nende vead, nt kõveradhambad jne. Minule ta ei öelnud midagi, aga see vist kõik oleneskui enesekindla mulja sa seal endast jätsid talle sisse astudes.I've had a lot of practice. Seda ma ka talle ütlesin, et ma ainultteesklen enda enesekindulst, sest hea kaameramees peab oskama endkehtestada.

Peakski enda läpakatihedamini kaasa võtma igale poole (kuigi tööjuures wifit ei ole,aga kirjutada ikka saab), siis saaks kogu aeg blogida ja enda diipemõtteid väljendada. Oeh, ikka ja jälle päras sellist pikkapostitust mõtlen, et miks ma vahepeal üldse jälle ei kirjutanud.Huvitav, kui palju minud minu kursakaaslastest ükskord selle blogiavastavad? Peaks äkki lõpetama nende tagarääkimise?

Ei, ei... nii oleks igavja kui ma pean enda elust midagi varjama, siis ei oleks mul mõtetüldse midagi kirjutada. Öeldakse, et Skorpionid on väga kinnisedja ei suuda end avada... nooh, ma räägingi ju teile kõik otse jaausalt välja, aga tegelikult minuga kohtudes, ei saaks te minustvist ikka sotti. Arvuti taga on enda sõnu lihtsam ritta seada...neid välja öelda – võimatu.

Eee. Aaa. Pee.

2011-09-04T22:03:00.001+02:00

Ütleme siis nii, et MA EI SAA ÜLIKOOLIST ÜLDSE ARU!!! Loen hetkel minuteid, et kell saaks 00.01 ja oleks juba 5. september, sest siis algab KURSUSTELE REGISTREERIMINE, samas halloo, mingi tunniplaan on mul juba homseks esimeseks koolispäevaks olemas. How logical is that?

Lisaks sellele ei saa ma üldse aru milliseid kursusi ma tegelikult siis ikkagi võtta tohin? Kas lisaks nendele 7 kohustuslikule ainele (kust ma saan FYI oma 23 EAP'd juba kätte... 30 on vaja) võin ma veel võtta mitu keelekursust, isegi kui nad ei suuda mulle neid mitte kusagile tunniplaani sobitada, sest MINU KOOL ON MUSTAMÄEL!!!

So, am I over reacting?

Reedel kinnitati mulle ka, et sain tööle Toompea kohvikusse mingi eriti minimaalse tunnipalga eest. Kuid nagu vanemadki mulle ütlesid, siis vähemalt saan kogemust ja seda mul just vaja ongi, et tulevikus rohkem teha ja saavutada. Lisaks sellele ei ole kusagilt mujalt rohkem pakkumisi mulle veel tulnud.

Esimene ametlik tööpäev ongi mul homme alates kella 4st pärastlõunal kuni lõpetamiseni (mis peaks eelduste kohaselt olema südaöö kanti). Juhataja ka küsis, kas kolmapäeval saan. Ütlesin, et annan talle teada enda tunniplaani osas ja viimase uuenduse järgi oli mul võimalik kell 4 tööl olla. OH, aga paar tundi hiljem (kui mina olin juba maal) sain teada, et tunniplaan on muudetud ja suhteliselt AINUS loeng, millest peaksin osa võtma algab KELL NELI ja kestab NELI TUNDI!!! Muidugi jagati selleks ka grupp kaheks, teisel grupil toimub see loeng järgmisel päeval. Ahjaa, kolmapäeval olen seal üksi tööl, seega kui keegi tahab mulle külla tulla, siis KOLMAPÄEVAL, mitte esmaspäeval. SELGE???

Homme on mul ees palju perse lakkumist ja palumist... veel ei taha nagu lektorite peale karjuma hakata. Kõik ikka tasa ja targu omal ajal.

Okei, üks tund ja 5 minutit on veel jäänud. Paanika hakkab kergelt tekkima ja jube uni on. Nädalavahetusel sain ristiema ja vanaema-vanaisa juures maal end veelgi paksemaks söödud. Kõik pakkusid nii häid asju. Kujutan ette, et kui sööksin ikka veel liha oleksin 3 ekstra kilo veel juurde saanud. Mmmh... Vahvlid.

Kodus hakkas ka täna igav, ja kuna ma püüan praegult end tegevuses hoida ja mitte tuba koristada, siis jagan enda tänaseid toidupilte... äärmiselt vajalik:

Minu suvikõrvitsa "taigen" enne küpsetamist. Keegi peaks mulle korraliku pliidi ostma.

Ja eriti igav hakkas, et pistsin ka kaneelirullid ahju... võtsin välja ja kallasin üle koorese Vana Tallinnaga.

Ja ma peaksin vist mainima, et mulle hakkas ilgelt meeldima mõte igasugusest keelatud armastusest. Te võiksite mulle ideid kirjutada erinevatest olukordadest (õpetaja-õpilase teema on end ammendanud). Otsustasin nimelt taas kirjutama hakata ja tüüpiline romantika jääb siiski veidikene tagaplaanile, sest hetkel on teemaks horror ja kiiksuga armastus. Because I don't have non in my life.

"We all started drooling, whenever he entered the class."

Ära ei armunud.

2011-09-01T18:40:00.001+02:00

Esimene koolipäev on peaaegu edukalt seljataga. Päev algas liigagi vara, lausa kaks tundi enne minu äratuskella, mis eile öösel kella 2 paiku seadsin. Äratajateks olid minu kallid õde ja vend, kellel oli vaja 9ks Kadrioru Saksa Gümnaasiumisse autoga kihutada, enne seda olu miuidugi väga vajalik hästi palju lärmata. Seega läksin kiiresti arvutisse, Skype'sin issile teises toas ja jooksma me läksimegi oma pooleks kolmveerand tunniks.

Seejärel oli vaja mul end muidugi pesta, küürida, kuivatada ja kreemitada, enne kui sai sammud läbi tiheda vihma kontsakingadel BFMi poole võtta. Oh jeesus kus ma põdesin enda riietuse ja üleüldise märja koera stiili üle. Oli mul ju hirmsasti vaja juukseid eelnevalt sirgendada, et need väga tobedalt pärast ikka lokki keeraksid.

Koolimajja sisse asutudes tabas mind aga paanika - kus kõik on??? Aatriumis olid vaid üksikud ja õues tegid samuti mõned vanema klassi õpilased suitsu, aga kus teised olid? Korraga kommenteeris keegi, et aktusesaal on avatud, seega võtsin sammud sinna poole.

Kohe saali jõudes nägin tüdrukut, kes mulle just kontvõõras ei olnud - nimelt kohtusime sellel ühel korral sisseastumiseksamite teises voorus, kui intervjuusid ootasime. Seega ei pidanudki vaikuses istuma, vaid sain enda tobedaid mõtteid kellelegi edasi kommenteerida. Äärmiselt vajalik minu puhul.

Nüüd siis armumisest - seda ei juhtunud. Ma pean siis silmas just nimelt enda kursavendasid (haha, kui keegi neist peaks seda mingil hetkel lugema... minu nime googledades). Kuidagi ju peab enda elu JA BLOGI põnevamaks tegema ja mis meil tänapäeval ikka kõige paremini müüb?? Draama, mehed, bitchid ja seks. Seda viimast paraku ei ole lähiajal siia kindlasti tulemas, mis teeb ka koolis ja tööl käimise (loodetavasti) kergemaks. Keskendume ikkagi õpingutele ja saame hästi-hästi targaks.

Infotund oli peaaegu ebavajalik minu jaoks. Suurem osa infost sain kätte juba eelneval kahel päeval Tallinna Ülikooli infotundidest. Tore oli lihtsalt teada rohkem enda tunniplaanist ja kohustuslikest ainetest... suht kõik on kohustuslikud muide, vähemalt 23 ainepunkti saab nendest kindlasti kätte ja ülejäänud 7 ainepunkti jääb minu enda valida (ilmselt võtan hispaania keele, mille eest saab kohe 8 kätte).

“Falling in love with someone isn't always going to be easy... Anger... tears... laughter.. It's when you want to be together despite it all. That's when you truly love another. I'm sure of it.”

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

2011-09-01T11:02:00.002+02:00

Kes oleks seda küll osanud arvata. Andke andeks, kui ma vaid sellest räägin, et ikka veel imestan enda ülikooli mineku üle, kuid mis ma ikka muud oskan öelda - imestus ei ole lõppenud.

Sellel aastal on vast kooli minek taaskord elevust tekitav, kergelt ka hirmuäratav, kui päris aus olla. Tegelikult on mulle alati meeldinud koolis minna, ja esimesed paar nädalat on alati väga edukalt möödunud, kuid seekord ootab mind klassiruumis uus rahvas... inimesed, keda ma ei tunna ja ei ole ilmselt varem kunagi näinud.

Huvitav, kui tark ma suudan ülikoolis olla? Kas mul üldse on huvi seal käia? Kas ma üldse suudan olla tubli õpilane ja enda koolitükid kenasti ära teha. Eriti veel kui mul õnnestub ka tööle saada, siis ongi vaid kool ja töö ning null seltsielu... oi, kena.

Paanika.

"Education is what remains after one has forgotten what one has learned in school."

Ülikooli... ja kõige muu algus. (?)

2011-08-31T14:23:00.000+02:00

Alates eilsest algas Tallinna Ülikoolis Stardipauk, kes ei tea mis see on, siis võtke teadmiseks, et selle eelnädala jooksul jagatakse infotundides uutele üliõpilastele (moi) "päevikuid" ning muud vajalikku informatsiooni, et ülikoolis lihtsamini hakkama saada.

Pean mainima, et pärast kahte päeva ei saa ma end küll just eriti targemaks nimetada. Nagu ka tädid ise esipingis rääkisid, siis on sama jutt ka Internetis üleval, peamiselt abistasid mind siiski õpilaste poolt esitatud küsimused; ühel korral küsisin lausa ise midagi eriti tarka.

Mainiti ka, et võõrkeeltesse registreerimine algab 5. spetembri südaöösel. Ilmselt on minusuguseid palju, kes soovivad õppida hispaania keelt tasemest A1, seega 00:01 olen mina valmis end kohe registreerima. Mõtlesin hetkeks, et äkki peaks ikkagi prantuse keelega jätkama (kuigi mul on algteamised olemas), kuid võtaksin siiski A1 taseme, et kindlamalt tunda... samas on pr.k. selline lugu, et mul on sellest kergelt kopp ees ning MartsuRein (HEI!!!) oskab hispaania keelt, seega ma saan teda tüüdata sellega :D Kui hispaania keelt ei saa, siis oleks järgmine valik itaalia keel, aga minu arust kõlab see minu suus lihtsalt naeruväärselt.

Oleksin peaaegu ära unustanud - käisin eile ühes Vanalinna kohvikus (Tornikohvik) proovipäeval, olin kokku 4 tundi, oleksin võinud ka kauem olla, kuid mul algas kohe-kohe BFMi filmiõhtu kinos Artis (sellest ka kohe lähemalt). Juhatajat nägin vaid korraks ning ta ei tundnud pärast tervitust just kõige sõbralikum minu vastu, seda sellest, et ta ei vahetanud minuga rohkem sõnagi, et küsida kes ma olen ja miks ma seal töötada tahan. Pigem kuulas ta seda, mida teised töötajad ilmselt minu kohta rääkisid.

Õppisin seal kohapeal kuidas tehakse kõiki kohvisid, ausõna, hetkel on meeles vaid kakao ja espresso tegemine :D, kuid kui koha endale saan, siis uurin kindlasti eelnevalt järele. Seega millal teada saan? Paari päeva jooksul peaks juhataja helistama. Teiste töötajatega sain kenasti läbi (süõ), seega kui kohta endale ei saa... siis ma ei tea milles probleem oli. Ei olnud ju minu süü, et ma väga aktiivne ei saanud olla, sest kliente käis umbes täpselt 6 kogu selle 4 tunni jooksul.

Tõde on aga see, et ma ei kujuta end ette istumas kontorilaua taga 9st 5ni. Filmide monteerimine on teine asi, see ei ole paberitöö, ning et filme monteerida, pead sa enne ju FILMIMA.

Kinos Artis oli eile paari (kui õigesti mäletan, siis nelja) õpilase lühifilmide esitlus. See oli hea võimalus minule näha mis tasemel seal ka filme tehakse. KUIGI kvaliteet oli filmidel väga hea, siis sisulise poole pealt pean mainima, on kõigil õpilastel kerge kiiks. Väga huvitava sisuga filmid olid, samas ise ei teeks ma mitte kunagi midagi sellist.

Isa astus kinost välja ja ütles: "Ära palun sina selliseid filme tee." Ja kui aus olla, siis tuli endal hetkeks kergendus peale, sest noh... ideid mul jagub küllaga, mida filmida ja ega need mingid jamad ideed ei ole.

Kui sellise jutuga enda tulevaste kaasõpilaste ees rääkima hakkaksin, siis peetaks mind ilmselgelt jubedaks egoistiks, kes arvab endast eriti palju. Mina aga leian, et enesekindulsel ei ole midagi viga ning kui sa tead, et sa oled hea, siis miks teeselda ja memmetseda, et sa midagi ei oska?

Homme on siis 1. september, avaaktus ning audiovisuaalse meedia infotund. Khm... kergelt värisen.

“You may have a fresh start any moment you choose, for this thing that we call 'failure' is not the falling down, but the staying down.”

What up, Punamütsike!

2011-08-29T15:54:00.001+02:00

Ei saa, ja ei tohi, enda Eesti blogi ikka niisama nurka visata. Kuidagi kurb hakkab kohe sellele mõeldes, vaadake ometi kui kaua ta mul juba olemas on olnud - suvi 2007... oh jeesus, see oli nii kaua aega tagasi. Vahepeal mõtlesin isegi blogi nime vahetada (või peaksin seda siiski tegema?).

Tühja juttu oi kui palju (mitte, et tavaliselt nüüd sisutihedam see jutt siin oleks); ma lihtsalt püüan mõelda, kuidas end tagasi siia blogisse meelitada. Tumblr.com blogis on kõik kuidagi lihtsam. Tuleb mõte - äsad! Võib-olla on asi lihtsalt selles mõttes, et TEIE seda inglise keelset blogi nii palju ei loe, või mis? Seega seal on end lihtsam väljendada.

Pealegi, olgem ausad, ega mu elus hetkel midagi nii pöörast nagunii toimu. Meestedraamat ei ole juba ammu olnud, kui jätta välja minu miniatuurne kiindumus ühte belgia poissi, kellega viibisin ühes seltskonnas tervelt 7 tundi. WOW! Kinkis mulle keset õhtut lampi väikese lillekimbu ja lõpuks läks haiglasse (aga see on hoopis teine teema). Mmmmh... isegi praegult on temast kena mõelda, kuid nagu ma olen mõnest inimesest aru saanud, siis ma pean seda kõike ikkagi reaalselt võtma - mis sellest "suhtest" ikka saama peaks? (FYI... me oleme siiani ühenduses).

Homsest algab minu üliõpilase elu! EI USU SIIANI!!! Päev algab kell 11 infotunniga, peaksin seal ka enda PÄEVIKU saama ning seejärel kiman vast linnapeale mingeid kooliasju ostma. Kas keegi oskaks mulle soovitada mida mul ülikoolis vaja võib minna? Millist kaustikut/vihikut jne??? Oleksin abi eest väga tänulik, sest noh... ma ju ei ole varem ülikoolis käinud, rääkimata plaaninud sinna minemist. Kell 14 tutvustatakse sportimisvõimalusi ning mina peaksin tegelikkuses huvitatud olema atleetvõimlemisest, aga krt... ma võtsin viimase 1,5 kuuga sada kilo juurde, juues ja suitsetades Luksemburgis - aitäh sõbrad! Õhtul kell 21 läheme issiga Artisesse BFMi filmiõhtule. Seal näidatakse minu tulevase kooli õpilaste seni tehtud töid (parimat 5).

Tasapisi püüan endale ka mingisugust tööd ettekandjana nihverdada, aga need kohad vupsavad kõik käest. Tegelikult on jube hirm minna proovipäevale (mitte, et ma seal veel käinud oleksin), kuid küll ma selle ka ükskord ära proovin, kui vaid võimalus antakse.

Teisipäeval tutvustatakse Erasmuse programmi - jah, ma plaanin juba pärast esimest aastat taaskord välismaale minna; ilmselt jääksin Hispaania peale mõtlema, sest just seda keelt kavatsen ka TLÜs õppima hakata A1 tasemest. Paar tundi hiljem tutvustataksegi võõrkeelte õppimisvõimalusi, seega hoidke pöialt!

Esimesel septembril on ÜLLATAVALT esimene koolipäev. TLÜ suurele aktusele ma ei viitsi minna, sest peaksin pärast seda kibekiirelt kohe BFMi poole Mustamäele tõttama, mida ma ilmselgelt ei viitsi. Pärast seda tuleb suur infotund minu kursuse kohta ja seda ootan vast kõige enam, sest hetkel ei saa ma enda tunniplaanist MITTE MIDAGI ARU!

Miks "What up, Punamütsike!"? Nooh, mul oli igav eile, seega vaatasin filmi Red Riding Hood ja avastasin, et üks näitlejatest on nämm:

Kas mainisin ka, et olen nüüdsest mentor välisvabatahtlikele? Minu hoolealuseks on tüdruk Poolast, kes on minust fyi 3 aastat vanem :D Mentor Eesti mõistes tähendab aga välisvabatahtliku esimest sõpra, kes tutvustab talle linna, inimesi (kahju, et mul palju sõpru ei ole) ning on tema jaoks suht 24/7 olemas, kui tollel mingi mure. Vähemalt tean ma mida tähendab vabatahtlikuks olemine... ma leian, et pärast minu musta auku ikka ei saa teistel hullemini minna (okei, jätame igasugused suremised välja).

Ajeee, jooksmas hakkasin ka eilsest käima. Okei, seega ma olen jooksmas käinud ÜHEL KORRAL, aga seegi asi. Eeldatavasti hakkan õe ja isaga koos käima, siis on motivatsiooni rohkem ning ehk saan siis isegi oktoobtist kickboxis edasi käia (või siis pigem Eestis sellega algust teha).

(postkaardid, mis saadan välismaale / stardipaugu kava / mina, diibis)

"Anyone who has never made a mistake, has never tried anything new."

Enne, kui alt ära hüppan!

2011-08-28T13:35:00.000+02:00

Võib-olla olen kunagi maininud, et EVS aasta lõpus pidin kokku panema päris isikliku videoprojekti... ning kuigi neid kogunes selle aasta jooksul päris mitu, oli siiski vaja lõpetada see kõige suurem töö - videopäevik.

Postitan ka kiiresti siia selle lingid, enne kui julgus ära kaob:

Esimene osa

Teine osa

Luksemburg - Tallinn.

2011-08-26T22:08:00.000+02:00

Tundub, et ainus aeg, millal korralikult kirjutada saan, on kui mitte midagi muud teha ei ole. Nii ka praegult, kahjuks või õnneks, kui istun Luksemburgi lennujaamas ja ootan enda lendu esmalt Kopenhaagenisse ja seejärel juba kodumaale.

Täna sain veelgi paremini aru kui suur kontrollifriik ma ikkagi olen, lisaks sellele veel tohutu paanitseja. Võib-olla olen ennegi maininud, et rongiliilus ei ole siinpool Euroopat just eriti kiiduväärt, vähemalt SIIN riigis. Küll nad hüppavad rongide ette, siis jätavad nad niisama sõitmata ja kõige paremal juhul peatatakse liiklus vähemalt pooleks tunniks, et politseid märatsejatele kutsuda (mis juhtus fyi eile viimase rongiga koju sõites).

Seega mida tegin mina täna, kui Paanika-Jaanikana? Eks ikka võtsin eriti varase rongi linna poole. Nii vara, et passisin 4 tundi lihtsalt niisama lennujaamas. Nagu sellest vähe poleks, siis ei ole mul isegi mitte võimalust „tasuta WiFit“ kasutada, sest selle eest tuleb ka mingi imekaardiga maksta.

Ei tea mis tunded mul hinges olid, või mis nägu ma paistsin, kuid ilmselgelt tundusin turvatöötajale terroristina. Mul oli ju ikkagi käsipagasiks kaks kotti (mis ei olnud probleemiks), kuid ühes olid mul arvuti ja DVD-ROM ning käte küljes palju kulinaid, mis pidin kõik eemaldama. Astusin siis detektori alt läbi ja OH IMET, ma piiksusin. Seejärel hakkas mind järgmine totakas naine katsuma. No kus ta oli alles põhjalik, ühel hetkel mõtlesin, et topib äkki näpu ka perse. Võttis ka metalli detektori kätte ja selle asemel, et piuksutada sellega minu kaelakee või prillide kohale, üritas ta mu jalge vahelt midagi leida. Lõpuks hakkas luksemburgi keeles rääkima, et ma ühe masina peale astuks. Ega mina täpselt aru saanud, astusin kogu täiega, mille peale tema kohe märatsema hakkas. Ütlesin talle viisakalt vastu, et ta saksa keeles räägiks, mis talle kohe üldse peale ei läinud. Tuli välja, et pidin lihtsalt ühe jala masinale panema ja seejärel teise. Lõpuks käskis mõlemad jalast võtta. Mis ta arvas, et need on kokaiini täis?

Muid suursündmusi ma siiani ei ole täheldanud siin kaunis lennujaamas, kus mitte midagi teha pole. Ainus, mis mind hetkel lõbustab on kõrval toolil istuv väikemees, kes teeb naljakaid nägusid ja jookseb mööda lennujaama ringi. Tema ema on ka meelelahutaja, kui püüab teda taga ajada.

Hetk tagasi tuli minu kõrvale ka üks erivajadustega mees, ratastoolis koos enda hooldajaga, võimalik, et tema ema. Natukene kurb on teda vaadata, kinni seal toolis, kuid ometi tundus ta nii õnnelik, kui vaatas lennujaama aknast välja, tõstis käed kõrgele üles ja hakkas naerma. Ma ei teadnud, kas tol hetkel oleks minu poolne naermine sobilik olnud, sest ma ei taha olla üks nendest, kes vaatab erivajadustega inimesi imelikult, sest ma ei vaata. Samas olen alati huvi tundnud, et mis nende peas küll toimub. Just praegult taipasin, et too naine ei saa kohe kindlasti tema ema olla, sest tal tundus kopp nii ees olevat juba tollest tüübist. Kurb. Too nii üritab temaga vestelda, kuid tema ei tee teist nägugi.

Üllatuslikult ei tulnud minu „head aega“ peole just palju inimesi. Tegelikult tahtsin ma lihtsalt enda lemmikpubides paar drinki teha, enne kui viimasele rongile läksin. Samas mis seal ka imestada, kõik minu sõbrad, kellega koos enda EVSi alustasin, on tänaseks juba lahkunud, nendega sai küllalt pidutseda ja nüüd olin mina üksi. Tegelikult mitte päris, Inex ja veel kolm inimest. Mul oli hea meel, et nad seal olid... samas olin nii unine ja need kaks klaasi veini ei aidanud kohe üldse.

Läksin alles kell 5 hommikul magama, sest kohver vajas pakkimist ja ärevus oli sees. Tegelikult muutusin ühel hetkel lausa päris nutuseks, silitasin elutoa seina ja mõtlesin kui väga ma Luksemburgi korterit taga hakkan igatsema.

Kolm kuud veel...

2011-08-17T16:38:00.002+02:00

... ja olengi 22-aastane. Mis teie siis arvasite?

Hämmastava kiirusega on möödunud terve aasta, kui jõudsin esmakordselt Luksemburgi. Siiani ei suuda uskuda, et varsti on juba kojusõit.

Kes veel ei tea, siis tulen Eestisse 24. augusti hilisõhtul. Lõpuks ometi saab lennukiga lennata ning reisida normaalsel ajal; ehk mitte üle kahekümne tunni saja erineva masinaga. Seekord ainult Luksemburg - Kopenhaagen - Tallinn.

Esimese asjana koju jõudes teen mida? Hmm... arvasin, et mul on sellele mingi ilgelt hea ja humoorikas vastus, kuid ausalt öeldes pean tõdema, et ei oskagi mitte midagi tarka välja pakkuda, mida nii väga igatseksin.

Jah, igatsen inimesi, kuid kõik söögi, joogi ja pubi kohad jätavad mind praegusel hetkel tiba külmaks.

Mis mul siis Eestisse jõudes plaanis on? Jälle jään vist vastuse võlgu. Kindla peale lähen issiga panka õppelaenude pärast, siis tuleks õel juuksed üle võõbata ning tõmbangi maale jeehhat, et vanaisa, vanaema ja muid sugulasi näha (vanaisat pole juba jõulust saati näinud) enne kui kool pihta hakkab.

Ausõna, siiamaani ei suuda ära imestada, et MINA lähen ülikooli. Ma ei oleks seda aasta tagasi lihtsalt mitte kuidagi suutnud uskuda. MINA!!! Ja eriti veel Balti filmi- ja meediakooli... nagu dream come true? We'll see. Kas ma mainisin, et see on internatsionaalne ehk kogu õppetöö toimub inglise keeles?

Enamus update olengi vist vaid Facebooki ja meilide vahendusel teinud. Ahjaa... mul on ju ka inglise keelne blogi, mis täieneb tunduvalt kiiremini, kui see siin. Tahaksin seda eeldatavasti muuta, aga mis ma teha saan, kui jutt lihtsalt ei liigu.

Viimased paar nädalat on aga väga kiiresti mööda läinud. Peamiselt alkoholi ja rämpstoitu tarbides. Jah... ma ei tea ise ka kuidas ma sellisesse punkti taaskord jõudsin. Otsustasin jälle puhhuisti mängida, kuni jälle keegi tuttav minu kõhupekki kommenteerib ja end jälle näljutama hakkan. Just sayin'...

Täna hakkan enda "good-bye cake'i" tegema ning homme on viimane koosistumine Difi ja M.ga, Inex ühineb meiega ka muidugi. Ahjaa, too vene tsikk, kes pidi meiega juulikuus ühinema, jõuab siia alles heal juhul OKTOOBRIS. Venemaa ikka ruulib oma viisadega.

Lõpetasin just hetk tagasi enda videopäeviku. Nimelt pidin end kogu aasta jooksul filmima, rääkima enda tunnetest ja üleüldse diipi panema. Seega panin kokku midagi vägagi masendavat ning loodetavasti õnnestub see mul kusagile internetti üles laadida, enne kui lahkuma pean. Kui julgust jagub, jagan ka linki (hetkel kirjutan eesti keelseid subtiitreid alla).

Varsti tuleb uus update.

Veel üks kuu jäänud.

2011-07-22T15:02:00.001+02:00

USKUMATU, et vaid kuu aega on jäänud elu Luksemburgis; tegelikult lausa vähemgi, sest minu projekt lõpeb juba 19. augustil. Hetkel on mul plaanis natukene kauemaks siia jääda (uskumatu, eksole). Miks?

Paar päeva tagasi sain teada, et mind võeti vastu Balti Filmi- ja Meediakooli audiovisuaalse meedia erialale. Kuna minek on küllaltki kindel (lepingule tuleb veel alla kirjutada), siis ei ole mul vaja varem Eestis olla (kui alguses arvasin, et lähen kokakooli intervjuule 15.08.) ning Dif ja M. pakkusid mulle kenasti võimalust kauemaks jääda (kuni vaba tuba leidub) ning töö eest palka maksta. Ja raha läheb mul vaja!

Kahjuks ei saanud küll tasuta õppekohale, kuid 160. kandideerinust jõuda 15. kohale on päris hea tulemus minu arust. Mainimata ei saa ka jätta, et punktide vahed olid imetillukesed esi kahekümnes, muidugi päris esimesest kohast eraldas mind 16 punkti. Nüüd tuleb hakata sponsoreid otsima, õppelaenu võtma ja tööl käima. Nii lihtne see ongi.

"How long a minute is, depends on which side of the bathroom door you're on."

2011-06-29T11:56:00.000+02:00

Kallis emme!!!

Palju õnne sünnipäevaks!!!

Sa oled kõige ilusam ja kõige parem emme maailmas!!!

(Ja nüüd oled hästi vana.)

Hüvastijätt, vol 1.

2011-06-27T15:17:00.005+02:00

Küsisin täna emalt, kas ta mu inglise keelset blogi ka on üritanud lugeda. Pff, ta ei teadnud, et ma selle üldse avaldasingi. Okei, kuidas siis rahvast nüüd siia blogilehele tagasi meelitada? Arusaadav ju, et keegi seda enam ei vaata. Suurema osa sellest aastast on see leht pea surnud; kuid mitte enam!!! Nüüd olen uuel lainel.

Schahi head-aega pidu oli küllaltki meeleolukas. Võtsime Inexiga aga oma viinatarretised kaenla alla ja kimasime LuxCitysse. Teepeal oli hea neid maasika lustuskaid luristada, tardusid nagu vanad Antsud korralikult ära. Küll aga oleksin eelistanud tiba rahulikumat ja ehk veidi viinarikkamat maitset; samas - alguse asi.

Kui jõudsime iPodi juurde, oli seal rahvast üllatavalt palju. Jumal tänatud!!! Paraku ei olnud ma aga piisavalt täis, sest mind häiris mu seeliku pikkus, või siis pigem selle peaaegu et puudumine. Mnjaaah, noh, mis seals ikka. Tarretis läks valitud isikutele väga hästi peale. Korraga teatasid inimesed, et nüüd võtame viimase bussi linna ja pidutseme edasi. Okei... pool rahvast jäi maha, sest korraldaja eeldas, et 2 minutiga saab lõdvalt 20 inimest majast välja. Good luck with that logic.

Tunnike hiljem saime kogu ülejäänud rahvaga taaskord kokku. Ma ei tea aga mis mul viga oli, aga alkohol ei hakanud kohe üldse pähe. Mehed lihtsalt EI OLE atraktiivsed; mitte, et naised olid... aga ma ei tea mis värk on... kõik on kuidagi nii üksluised, ei midagi erilist ega silmajäävat.

Kuigi õhtu lõppedes amelesin ma kahe mehega, siis noh... mul oli igav, polnud ammu suudelnud. Koledad nad ka ei olnud, üks oli Portugalist, või midagi tõmmumat sorti. Nood mulle aga eriti peale ei lähe, aga ega ma pipar ole. Teine oli iirlane. Haha, härjapõlvlane.

Tere rahvas, kes mind 2. juulil koju ootab. Kinke ei saa, mul ei ole raha. Lisaks sellele ei ole mul aega kusagile poodi enam minna, sest mõni inimene elab pärapõrgus ja kõik poed on pärast tööpäeva kinni. Puuks. Nutame. Ma ei pidanud algselt nagunii juulikuus koju tulema, seega saage üle. Olge minuga rahul.

"Farewell! God knows when we shall meet again." ~William Shakespeare

Oi, mida?

2011-06-24T16:28:00.005+02:00

Uus postitus järgmisel päeval, kas see tähendab, et blogi muutub taas aktiivseks? Nooh, ma tahaks loota, sest nüüd olen oma järjejuttudega enam vähem jälle graafikus ja kõige olulisem on lauale lagedale laotud.

Mul pole ausõna enam motivatsiooni töötada, kui M.i kontoris pole; paraku juhtub seda viimasel ajal küllaltki tihti. Iseenesest pole ju midagi hullu, otsest tähtaega mul praegustele projektidele ei ole veel määratud. Kindel on aga üks, enne 2.juulit peab üks video valmis olema ja kliendile kohale toimetatud. Paha on asja juures see, et eelmise video tegin samale kliendile ühe päevaga valmis, sest anti tähtaeg... nüüd olen laisk.

Seega mida ma teen kogu päeva? Nüüd kui teate minu tumblr.com aadressi, siis ütlen otse - veedan oma vabad hetked seal. Kohutavalt nakkav, samas väga informatiivne. Nüüd kui olen vegani lainel uurin kõike mida vähegi saan selle teema kohta, et end mitte suure seltskonna ümber lolliks teha.

Täna õhtul on Schahi Goodbye Party; sain ka teada, et ta kavatseb lahkuda järgmise nädala keskel - lõplikult. Hetkel ei tea enam kas nutta või naerda. Ilmselt mõlemat, sest korraga tunnen nende pahade emotsioonide kadumist (süõ)... kergustunne tuleb peale, teades, et ei pea enam nö tema trummi järgi tantsima. Palun vabandust, kui ma ei taha teiste tundeid solvata ja tahan pigem teisi õnnelikuks teha - enda õnne arvelt.

Valmistasime eile Inexiga viinatarretist. Haha, näevad teised päris süütukesed välja, ilmselt maitse on ka vastavalt süütu, sest viina sai sinna sisse liiga vähe pandud, kartsime, et muidu ei tardu meie kupatus ära ja peame magusat viinasuppi maasikazelatiiniga lurpima (mul ei ole töö arvutis "neid" tähti).

Kaasa võtame ülejäänud pool liitrit viina, segame seda kergelt Red Bulli ja mingi apelsinilurriga ning vaatame mida öö endas peidab.

Ja-jah, ma tean, et Gorbachovi viin ei ole mingi vegan-friendly asi, rääkimata tarretisest, mis muuseas on tehtud lehmade ja sigade nahast ja luust; aga mis ma ikka öelda oskan - ma ei ole täiuslik.

Muret tekitav on ka see, et tavaliselt enne sellist joomatuuri võtan enne ühe klaasi piima hinge alla. See aitab seedesüsteemil kiiremini tööle hakata ning lahustab paremini alkoholi - ennetab pohmakat ja seni on see tominud ideaalselt. Paar nädalat tagasi, kui alustasin vegan elustiiliga, võtsin lonksu soja piima enne joomist... no ütleme ausalt, et ei aidanud kohe üldse :D Kell 3 hommikul tuli rops üles ja pea käis ringi.

Homme üritan poodidesse ka jõuda. Ilmselt lahkun peolt esimese rongiga (6.20), koju jõudes viskan paariks tunniks lebosse, siis pessu ning tagasi linna; vaja ju mingit külakosti koju osta, aga mul on raha praktiliselt OTSAS.

"If slaughterhouses had glass walls, everyone would be a vegetarian."

Masendav on Jaanipäeval mitte kodus olla.

2011-06-23T21:30:00.001+02:00

SUUUUR update ehk No edu selle lugemisel.

2011-06-23T12:00:00.003+02:00

Paar nädalat tagasi riputasin üles enda inglise keelse blogi aadressi, loodetavasti naudite seda masendavat lugemist sama palju, kui mina selle kirjutamist. Ausõna, jumal tänatud, et mul see teine blogi olemas oli, muidu ei mäletaks ma enda elust enam vist mitte midagi; kõik päevad tunduvad ühesugused... üksluised.

Kas ma peaksin söömishäiretest veel midagi kirjutama? Tunnistan ausalt, et asjad ei ole täna just väga head; tunne on kehv, tuju nutune ja koduigatsus metsik. Kardan vaid, et Eestisse jõudes tahan sealt ära saada sama meeletul kiirusel, kui pärast jõule. Hetkel ei tunne kohe kuidagi, et tahaksin Luxembourgi pikemaks jääda, loodetavasti see tunne ei muutu.

Mida teile aga öelda võin enda toitumise kohta - kui keegi peaks hakkama mulle rääkima juttu a la "sa oled ju nii kena, sul ei ole vaja kaalust alla võtta" või "miks sa endaga nii teed" või "tähelepanuvajadus?", siis saadan selle inimese viisakalt perse. Selle asemel, et midagi tarka teha, ei ole vaja mulle hakata moraali lugema. Kui sa ei ole midagi sellist ise kunagi läbi elanud, siis palun, ära hakka mulle sokkima mingit "tarka pläma", kuidas ma varsti ära suren, kui nii jätkan.

Ilmselt on selline negatiivne jutt lihtsalt hetkeemotsioonidest tulenev. Viimased paar nädalat tahaks öelda, et olen päris viisakalt ja enam-vähem õnnelikult elanud; lihtsalt täna on tunne nagu tahaks seest väga-väga tühi olla ja kõik mured unustada. Mis mured?

Peamisel ajab Schah mind endast välja. Mitte vihale, aga tema ignorantsus on talumatu. Ta ei saa kohe üldse minu elustiilist aru. Paar nädalat tagasi jõudsingi temaga sellisesse punkti kui sain aru, et mina ei taha teda enam enda sõbraks... mitte kunagi; ja olgugi, et praegult saame temaga normaalselt läbi, on see minu puhul vaid teesklus, sest sisimas loen päevi, et ta minu elust igaveseks kaoks.

Paar nädalat tagasi ühel teisipäeva hommikul otsustas tema mind lihtsalt ignoreerima hakata kuni sama nädala reede hommikuni. Käitus nagu väike laps, minuga ei vahetanud sõnagi, Inexiga oli normaalne, kutsus teda välja ja mina olin tema jaoks kui lihtsalt tühi koht. See tegi nii väga haiget, et pärast kõike seda, mida olime koos läbi elanud, hakkas ta mind lihtsalt ignoreerima. Ta tegi täpselt seda minule, mida lubasime, et ei tee Inexile (ignoreerime teda).

Rääkisin Karliga sellel teemal ning tuli välja, et Schah oli sama teinud. Ta oli Karlile öelnud, et iga kord kui ta mind välja kutsus, ma ei tulnud ja lõpuks otsustas ta mind enam mitte kusagile kutsuda. PALUN VABANDUST, kui sind mitte kunagi kodus ei ole ja kogu aeg oma peikaga aega veedad; seejärel kutsub mind a la tund enne mingit pidu välja ja siis imestab miks ma tulla ei taha / ei saa, sest olen parajasti jõusaalis. MUL ON KA OMA ELU!!!

Ja muidugi kõige tipuks on see, et ta ei saa aru, et inimene tahab trenni teha ning mitte väriseva pekipersega ringi käia; sest erinevalt temast ma võin küll vinguda oma kaalu ja keha üle, aga ma vähemalt teen midagi, et sellest lahti saada. Tema vaid vingub, et "kas ma näen selles pluusis paks välja?" ning õigustab enda tervislikku toitumist paari salatilehe ning ühe paprikaga suure pastaroa sees, mis ilmselgelt on mõeldud vähemalt 3le inimesele; ärgem muidugi unustage tema meeletuid mahlakoguseid, mis ta endale sisse joob, kui parajasti õllet ei ole - SUHKUR!!!

Jätkaks nüüd millegi muu, kui Schahiga. Olen juba väsinud pidevalt temale mõtlemisest; ja mis veelgi hullem - arvates, et pean temale meelejärele olema. Jah, homme on lõpuks tema lahkumispidu, mis aga ei tähenda, et ta veel ära läheks. Küll aga kolib ta korterist jäädavalt välja.

Täpselt kuu aega tagasi hakkasin käima jõusaalis. See oli nagu päästja minu jaoks. Hakkasin koos Inexiga käima... tema muidugi käis seal vist kokku 7 korda kogu selle kuu aja jooksul; see mind aga ei häirinud (Schahi häiris ilmselgelt), sest ise käisin ma nii tihti kui võimalik (eeldan, et iga nädal vähemalt 4 korda, 2 tundi korraga). Enamasti tegin 30-40 minutit jõu harjutusi (eriti hästi läheb mul "sitting leg pressil", kus panen lohvalt 100kg); käed vajavad veel tiba treenimist, sest ega üle 35 kg eriti kusagil tõsta ei taha (suruda on lihtsam). Seejärel, olenevalt järele jäänud ajast tegin enamasti tund aega kas ellipticalil või jooksin / kõndisin. Suht higine olin pärast.

Nagu just vaatasin, ei olegi ma siia blogisse enda uusimaid jalapilte üles pannud. Jalapilt? SIIN saate minu karvast jalga kaeda (suur pilt vasakul ja üleval paremal on kõige uuemad, vasakul all on... ma ei tea millal tehtud). See oli siis vahetult pärast kaklust Penniga (kes btw omab tsikki) umbes 3 nädalat tagasi ja asjad ei näi eriti toredad. Nimelt raksub mu kont ühest kohast ja teeb metsikut valu kui midagi sinna vastu läheb. Ootan, et saaksin Eestis arsti juurde minna, kickboxi eriti ei julge enam minna. Joosta ei ole midagi hullu, lihtsalt kui keegi sinna kohta vastu läheb, karjun.

Jõuame nüüd läbi tule ja tormi meeste juurde. Kiirelt mainin, et absoluutselt ei ole sellisteks lollusteks aega, sest mu elu koosneb kolmest komponendist - kodu, töö, trenn; seega kus ma kohtan mehi? Jõusaalis, mis ei olnud tegelikult üldse minu eesmärk. Minu ainus eye-candy ja ausõna TÄIELIKULT IDEAALMEES (välimuselt) on Hispaanlane, kutsumegi teda nüüd nõnna.

Kohtusin temaga tegelikult juba paar kuud tagasi kickboxis, kus ta meile ükskord tundi andis. Eriti nagu ei pööranudki talle tol korral tähelepanu - ilmselgelt ei vaataks ta mind elusees NII!!! Pealegi sellel ajal oli veel Penn teemas.

Olin käinud vaid paar korda jõusaalis, kui märkasin teda samuti seal. Loomulikult ei teinud ma temast eriti väljagi, sest ma ju ei tundnudki teda ja ilmselt ta ei mäletanudki mind üldse; katsusin teda ju tookord kickboxi trennis ainult kaks korda. Ilmselt ei märganud tema mind for real kogu selle aja.

Seejärel jõudis kätte järjekordne kolmapäevane kickboxi trenn (sama õhtu kui sain Pennilt lataka kirja vastu jalga, mis ilmselt mulle varsti puude tekitab... süõ), kus minu suureks üllatuseks ilmus kohale Hispaanlane. Eks ma lihtsalt naeratasin talle, samal ajal käekaitsmeid peale sidudes, kui tema teiste trennikaaslastega nalja tegi. Korraga pöördus ta minu poole ja küsis oma lombaka saksa keelega (teades, et ma ei räägi luxi keelt... ja ma ei tea ise mis keelt tema tegelt räägib), et kas käin jõusaalis kus temagi. Nii umbkaudselt vastasin, et alustasin küll. Tema kommenteeris midagi sellist, et oi-oi, kickboxing ja jõusaal; selle peale ütlesin vaid, et mul ei ole elu. Ta hakkas naerma ja ütles, et sellisel juhul ei ole ka temal mingit elu. Sama kommentaar tuli trenni jooksul mitu korda tema huultele.

Järgmisel päeval jõusaalis tuli ta lausa minu juurde, kommenteeris väga lühidalt minu naeratust ja lahkus. Ookei. Ei ütleks eksole, et ma midagi ette hakkasin kujutama. Järgmisel päeval ehmatas ta mind pool surnuks kui keset leg-pressi minu kõrvale ilmus ja peadnoogutavalt minu 100kg üle vaatas. Rääkisime natukene juttu ja ta läks omi asju tegema.

Ühel hetkel läksin enda elliptical masina peale, kui tema minu kõrvale seisma tuli. Rääkisime üle poole tunni maast ja ilmast. Mainisin talle ka oma katkist jalga mille peale ta lubas mulle järgmiseks korraks enda jalakaitsmed laenuks tuua.

Järgmisel korral võttiski ta need minu suureks üllatuseks kaasa ja andis isegi mingi määrdeõli Taist, mis peaks asjad korda ajama, seejärel sõidutas mind rongijaama ja oligi kõik.

Okei, ärgem nüüd elevile minge. Eye-candisk ta ka ainult jääb, ja võibolla jään mina temale meelde kui tsikina, kes varastas tema jalakaitsmed. Jäägem ikkagi realistlikuks - mitte midagi ei ole juhtunud; tema on sõbralik; mina sõidan 3ks nädalaks Eestisse nädala pärast; mina sõidan augusti keskel jäädavalt Luxist ära ja tema sõidab septembris kolmeks kuuks Taisse.

Selle jutu peale ütles Leet mulle, et mis see kolm kuud ära ei ole võrreldes kogu koosveedetud elu tulevikus. Naerma ajas, kuid ei maksa lootusi üles ajada.

What are the chances, et MINA leian enda eluarmastuse täpselt sellise mehe vormis nagu unistan? Olgem ausad, lõppude lõpuks armume ju inimese iseloomu ja seejärel hakkame neid kui piece of eye-candyna vaatama. What are the chances, et ma tõepoolest olen happily ever after koos poksijaga, kes on pikka kasvu, mitte-eestlane, sõjaväelase välimusega jne jne, peaksite ju küll minu tüüpi nüüdseks teadma.

Mis veel vaja ära mainida? Ahjaa, ma olen nüüdsest VEGAN. Mis see on? Ma ei hakka teile wikipedia tekste ümber kopima ja ilmselt teate te isegi väga-väga hästi, mis see "vegan" on; isegi kui te hakkate mulle lolli mängima, eeldades, et ma ikka "nii ekstreemne" ei ole. Olen küll.

Alustasin kolm nädalat tagasi kui otsustasin proovida vaid 7 päeva ning seejärel otsustada mis minu jaoks parim on. Kuumal suvepäeval sõin pool jäätist, unustades, et see on ju piim; nosisin juurikapitsat, mille peal oli ilmselgelt mozzarella juust ning nädala lõpus "premeerisin" end vorstilasanjega, mida ei kahetse siiani. Nüüdseks on isu kadunud.

Tänaseks olen olnud puhas vegan pea kaks nädalat. Ei, ma ei näljuta end sellega. Tegelikult söön lausa rohkemgi kui arvata oskaksite, aga juurikad ju lihtsalt ei anna nii palju kaloreid. Lisaks sellele olen hoolega uurinud mis vitamiine vajan ja millistest toitudest need kätte saan.

Olles vegan ei näljuta sa ennast, see avas mulle täiesti uue maailma söögitegemisse. Ostan nii palju uusi juur- ja puuvilju, soja tooteid ning kokkamine on saanud minu jaoks uue tähenduse.

Süües suurel hulgal liha ja piimatooteid, teeb inimene enda elu lihtsalt mugavaks, sest kõik vajalikud vitamiinid saame kätte ka mujalt, tuleb lihtsalt silmad ja Google lahti hoida.

Ma ei kavatse kellelegi enda toitumisharjumusi peale suruma. Samuti ootan ka teilt sama, et respekteeriksite minu otsust toituda täpselt nii nagu mina tahan ja vajan. Isegi, kui teie ei püüa sellest aru saada nagu mina, austage teise inimese otsust. Mina ei käi teil selja taga kõrva sosistamas, et liha söömine on mõrv. Seega ei ole vaja mulle korrutada, et mina hoopis tapan end aeglaselt.

Veel midagi? Umh... vist mitte, hetkel.

"I'm sure you've got some things you'd like to change about yourself."

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS KALLIS MARLEN!!!!!!!

2011-06-11T23:08:00.001+02:00

Siin ta lõpuks on:

2011-06-11T23:02:00.002+02:00

olge lahked.

:)

2011-06-08T12:52:00.004+02:00

Tervitused kodustele. Pildid on eelmisest nädalast, siis kui masekas päris peale kiskus ja ühe korterikaaslasega just kõige paremad ei olnud (siiani ei ole tegelikult... aga sellest kõigest kunagi hiljem).

Siin on meie press car 18. juunil aset leidva ürituse jaoks - Renault Clio Gordini. Nagu ikka, olen töökas ja filmin, varsti saab ka promovideot autost näha, mille kallal hetkel töötan. Nimelt üritan kõik enda emotsioonid vaikselt ära peita ja nendega mitte tegeleda. Elu on päris kiire - töö, trenn, magama ja algusest peale.

Kes siis mind ära ei tunne paremal nurgas on idikas.

M. rõõmustas nagu väike poiss, kui selle pildi tehtud sai.

Asjalik (puhastasin autot).

Nauding. Saaks ainult veel sõita sellega.

Ausõna võtan end varsti kokku ja panen kõik asjad kirja, mis seni kirjutamata on jäänud. Varsti-varsti teen teatavaks ka enda inglise keelse "blogi". Väga palju on öelda... niisama mainin, et olen nüüd vegan.

2011-06-02T23:26:00.000+02:00

Ma ei oska selle kõigega siin enam üksi toime tulla :(

Kiirelt ja lühidalt.

2011-05-28T00:04:00.004+02:00

Ei tea enam mida kirjutada. Elu on kuidagi kiire, kuid samas nagu midagi märkimisväärset ka ei juhtu. Deem, peaks ikka iga päev kirjutama hakkama, aga nüüd te ei saaks enam arugi kes on mis ja miks temaga.

Liitusin spordiklubiga järgnevaks kuuks, seega hoidke alt kui tagasi Eestis olen!!! Rääkides sellest... tulen 2. juulil koju, jään kuni 20. juulini ja siis põrutan M.ga tagasi Luxi. Miks nii kaua? Ülikoolivärke vaja ajada, Laulupidu vaja kaeda ja kindlaks teha, et tahan ikkagi Eestisse jääda pikemaks ajaks. Loen päevi.

Rääkides 2. juulist. Mul oleks plaanis väike KALAPIDU teha enne Laulupidu. Tahtsin alguses suvilas teha, kuid siis tuli meelde, et järgmisel päeval vaja Tallinnas ju olla. Seega mõtlesin enda kodu, aga ei taha nagu pere välja visata... seega ilmselt jääks hetkeks selleks kohaks a la Pirita rannaliiv TEIE toodud erinevad kala sordid ja minu tehtud tordid, koogid ja joogid.

Nüüd olen paar päeva offline (kui keegi teist mind Skypes või MSNs ei näe), sest sõidan noortekeskuse 5 lapse, Inexi ja Schahiga Belgiasse lehmi lüpsma. Sellest hiljem. Mul on vaja magada.

Vürtsiviin ehk mis tegelikult juhtus Prantsusmaa villas?

2011-05-23T11:28:00.005+02:00

Oleks vast viimane aeg kirja panna, mis juhtus tol kaunil nädalavahetusel Prantsusmaa "luksuslikus" villas, mille eest käisin välja täpselt 105 EUR (transport, söök, jook, majutus).

Alustasime Schahiga juba varakult. Mõlema äratus oli enne kuke kiremist juba kell 7 hommikul, et asjad kenasti kohvrisse ära mahutada. Loomulikult võtsin kaasa rohkem asju kui vaja, kuid see eest ei pidanud Prantsusmaal olles vinguma, et "miks ma toda kaasa ei tirinud".

Sõitsime LuxCitysse ja sealt edasi suurde autoparklasse, et autojuhti oodata. Korraga jooksis meie poole üks punapea nimega Stephany (ma ei tea kuidas ta nime kirjutatakse) ja juhatas meid kahe auto juurde, kus ootasid meid veel 2 naist ja üks mees. Naised (kellest üks oli eestlane) istusid ühte autosse ja meie põrutasime mehega (Kevin) Prantsusmaa poole.

Schah istus esiritta, samal ajal kui mina püüdsin kogu hingest aru saada, mida kuradit too Kevin seal mõmises. Ta rääkis nii vaikselt seal oma flaamikeelse aksendiga... mu ajurakud pidid ära surema.

Ilmselgelt tekis meie vahel midagi imelikku juba enne autosse istumist. Samas sellel hetkel arvasin veel, et ta on gei. Päris tõsiselt, sest normaalsel 25aastasel mehel ei ole veel halle sakle peas ja ei kanna lillasid riided... tuleb aga välja, et kannab küll ja juuksed olid naturaalsed.

Esimese asjana "villas" pakkisime autod söögist ja joogist tühjaks. Kell oli alles 3 päeval, kui esimesed viinakokteilid valmis kallasime ja kella 7ks, kui Lavi eks kohale jõudis, olin mina päris toredas meeleolus.

Liiga detailselt pole vaja vast kirjutada. Mainin Kevinist nii palju, et tal on tegelikult juttude järgi naine olemas ja midagi erilist meie vahel ei toimunud. Puhas flirt, siin-seal paar musi, ja oligi kõik. Ta näeb siiski väga gei ja enesearmastaja moodi välja.

Tuli aga välja, et Lavi eks ei olegi Lavi eks, vaid on KOGU AEG tema girlfriend olnud. Jah, isegi siis kui ma Laviga koos olin. Vähemalt nii väitis too mutt. Ainus millest ta minuga rääkida tahtis (ma ei alustanud kunagi temaga vestlust) oli Lav.

"Mis ta minu kohta veel rääkis?"

"Räägi veel midagi inetut mis ta ütles, et ma saaksin ta maha jätta."

"Jah, see olin mina, keda ta tol peol suudles."

"Ta ütles, et ma olen rõve? Noh, ta mainis sama ka sinu kohta."

Just, iga kord kui ma mainisin midagi tiba halvemat (ma ei ütelnud talle kõige halvemaid asju) tema kohta, arvas ta, et nüüd on paras aeg midagi halba ka minu kohta mainida. Kas ma küsisin? Ja vaeseke tõsimeeli vist arvab, et Lav jättis minu tema pärast maha ja et Lav kasutas mind lihtsalt ära, et "eksile" kätte maksta. Paras kamp värdjaid on need kaks.

Ahjaa, mis Schah mulle veel mainis kui me kõik mullikas istusime. Ma olin lihtsalt liiga täis, et mäletada midagi sellest, aga too "eks" ütles:

"Ainus, mis meid eristab on see, et Sina OLID temaga koos, aga Mina OLEN."

Jah, ole siis. Paar parajaid. Mul on lihtsalt hea meel, et ma selle asja ära lõpetasin. Võite lihtsalt arvata, kui palju usku mul nüüd veel meessoosse alles on. Kui isegi Lav suutis mu uskuma panna millessegi ilusasse ja tegelt teeskles seda... mis lootus mul siis veel alles peaks olema?

"You can only trust yourself... and barely that."

Tervitused haiglast eile õhtul.

2011-05-12T17:51:00.000+02:00

Narkomaan.

2011-05-12T09:38:00.000+02:00

Tundsin eile hommikul kerget valu kurgus - suhtlemisprobleemid. Sattusin otsemaid paanikasse ja kugistasin kontoris kaks palavikulangetajat alla. Tunne aga paremaks ei läinud, seega ootasin kibelevalt lõunapausi, et saaks annustama hakata enda kalleid paratsetamoole. Ei ütleks, et tunne nendest kuidagi paremaks oleks läinud. Olin pigem unine, mida üritasin kohviga parandada.

Tööpäeva lõppedes läksin koju ja otsustasin mitte kickboxingusse minna. Istusin Inexiga köögilaua taga ja mõtlesime koos mida teha. Esimese plaanina tahtsime poodi minna, et mulle juuksevärvi osta; ma ei viitsinud eriti. Mul ei oleks ka midagi olnud linna sõitmise vastu. Seega otsustasin, et koristan tuba ja võtan chilli õhtu. Kakskümmend minutit enne rongi otsustasin siiski trenni minna. Viga.

Kuna Hamm on hetkel Saksamaal puhkusel, pidin ise rongiga killa kolla trenni minema ja siis veel oma 45 minutit trenni algust ootama. Käisin poes, ostsin leiba ja kala ning ei möödunud palju, kui olingi esimesena trennis ja lugesin Ultra FIT ajakirja. Mina idikana ikka ootasin, et varsti tuleb Penn ja näeb mind ja bla bla... Ta tuligi ja nägigi. Alguses ei pannud mind kohe seal ukse all tähele, siis vaatas uuesti ja ütles ilusti tere... okei, see on idiootlik jutt.

Kuna peatreenerit ei olnud, võttis üks teine mees asja üle. Poksimisega ei olnud asi üldse tegelikult seotud, vaid kaks harjutust. Olime viieses ringis, kus vahetasime ülesandeid iga 2 minuti tagant. Mina alustasin 1,5 kilose hantli tõstmisega (täpset harjutust ei pane kirja, aga uskuge mind, see oli päris tõhus), seejärel kätekõverdused hüppega ning kaugushüpe, sellele järgnes poksimine abilisega, kes ütles, mis löögi pead tegema ning lõpetuseks pidime poksikotti äsama. Esimene ring oli suhteliselt normaalne, teise ajal tundsin juba koormust ja kolmanda poole peal hakkasid läätsed silmas haiget tegema.

Palusin korraks välja minna, kuid peegli ette jõudes tabas mind paanika - ma olin näost TULIPUNANE. Võtsin läätsed ära ja kimasin tagasi trenni. Seal tulid kaks tsikki minu juurde küsima, kas kõik on korras; ütlesin, et jõle imelik on olla, olin natukene palju valuvaigistit võtnud. Treener ütles, et välja läheks natukeseks, ehk tuuleke aitab. Ei aidanud, läksin vetsu ja viskasin näole vett... nüüdseks nägin kerget paistetust silmade ümber ja läksin dušširuumi kus eemaldasin kogu meigi külma veega ja hoidsin nägu edasi vee all.

Paanikas ei teadnud mida enam teha, sest mu nägu kiskus aina suuremaks ja suuremaks. Korraga tuli sisse trennikaaslane/sõbranna mind kontrollima. Pisarsilmi rääkisin talle ära kõik selle, mida ta ka ise nägi; aitas mu külmale põrandale pikali ja kutsus treeneri.

Kõik kambakesi aitasid nad mu õue madratsile, tõstsid jalad üles ja püüdsid mind maha rahustada. Samal ajal tuli karate treener meie juurde ja hakkas seal midagi sokkima, kui oli kuulnud kui palju tablette alla olin neelanud. Tahtsin talle molli anda.

Kõik aga püüdsid mulle seal toeks olla ja eriti palju ma enam seal asju ei mäleta. Värisesin nagu segane, pigem tõmblesin, kuulsin kauguses Penni ja treeneri häält; vahepeal tuli treener ja rääkis, et ma ei ole ainus, kes on kiirabiga ära viidud. Jah, mulle kutsuti kiirabi.

Okei, ma ei aja enam paanikas juttu. Haiglas pandi mind mingi rohu alla, mis pani mu sokkima ja taga nutma, et ei leia endale enam kunagi abikaasat, sest mu nägu on nii kohutav. Kõik kinnitasid, et küll kõik taastub ja ei ole mul mingit probleemi. Sõbranna oli minuga kaasas ja võttsi kõik linti :S Jeesus.

Mis diagnoos mulle siis pandi? Oleksin ma tipp-sportlane (ha ha), oleks see dopingu alla käinud. Nemad aga väitsid, et ilmselt oli põhjuseks kahe erineva rohu segamine ning seejärel trenn lihtsalt kiirendas mu südame üles. Seda arvan ka mina.

Muidugi käskisid need mul kuskile allergia arsti juurde minna ja tablette osta, aga hui, ei viitsi mina selle jamaga tegeleda.

Koju jõudes rääkisin Schahile mis juhtus ja kuigi ta kuulas mind ilusti ära ja "oi" ning "aatas", lõpetasime vestluse sellega, et ta kommenteeris, et kui Penn peaks mind nüüd pärast seda tahtma, siis on ta väärt mees... ma ei tea kas talle see üldse kordagi läks.

Sõbranna sõidutas mind koju, sest ei tahtnud, et inimesed rongis mind narkariks peaksid. Tänaseks on silmad veel natukene paistes... elab üle ilmselt (süõ).

"The greatest wealth is health."

Mehed, mehed, mehed.

2011-05-11T00:43:00.004+02:00

Ei taha kohe üldse homme kickboxingusse minna. Miks? Olen idikas ja sätin enda elu ikka ja alati meeste ümber. Eelmises trennis Penn ignos mind, õigemini meil ei olnud "seda momenti" (mis paneb liblikad kõhus keerlema), ja mul lihtsalt kadus huvi tema vastu ja tuli suurem tahtmine Flo'd näha. Sunnin end aga sinna minema väga lihtsal põhjusel:

Nimelt eelmisel laupäeval oli mei trennis täpselt 6 ja treener otsustas teha harjutusi meie reageerimisvõimele. Seisime igaüks kordamööda seina äärde ja kõik teised hakkasid tennisepalle loopima. Mina olin muidugi viimane ja sain päris kenasti kepseldud seal, idiootlikult tsekkisin ikka ja jälle kuidas Penn palle minu suunas loobib ja korraga - PÄÄÄM!!! Lätaki viskas ta tennisepalli mulle nii suure vindiga silma auku, et ma pidin pea ära minestama. Treener muidugi mökutas seal, et küll üle läheb. Tra ei läinud ikka küll. Penn ka teeskles, et tema ei teinud midagi; ja kuigi ma ei süüdista teda, sest ma ise ei kaitsnud enda nägu... ta oleks võinud vähemalt näidata mingitki hoolimist. Või???

Põhjus on siis järgnev: ma ei taha näida neile mökuna. Eelmisel korral ei teinud viimased 15 minutit kaasa ja istusin põrandal, käsi näol ja hoidsin pisaraid tagasi. Mitte valust, aga šokist. Ei taha olla mingi hale ja vinguv väike plika. Tahan olla tugev. Lisaks sellele ei lähe ma nagunii laupäeval trenni, seega parem üritan end kohale vedada.

Hammiga olen ka segaduses, sest lugedes välja meie Facebooki vestlustest, siis tahab tema minuga ilmselgelt mingit muud liini ajada, kui niisama sõprust. Või noh, ma siis lihtsalt kujutan seda ette... aga EI, olgem ausad, ma ei kujuta seda ette!!!

Kas siis tüüp lihtsalt niisama pakuks sulle sõiduvahendit Saksamaale perele külla sõitmiseks? Ah et niisama läheme. Pff... hui!

Ja isegi kui ma peaksin temaga midagi purjus peaga tegema, siis elimineerib see absoluutselt ka selle kõige viimasemagi lootuskõrre, mis mul oleks Penniga, sest nood ju on bff'd.

Nii nagu sina teisele, nii keegi kolmas sinule. MIKS NII??? Mina olen Hammiga lihtsalt sõbralik, ma isegi ei vihja millelegi nilbele ja ikka korrutan, et lähen varsti minema jne. Ometi tunnen, et tema tahab minust midagi enamat, samas mina püüan lihtsalt sõbralik olla.

Ja mida mina ise Flo'ga teen, ah? ILMSELGELT on tema sama moodi lihtsalt sõbralik minuga ja ei taha minust mitte midagi enamat kui lihtsalt sõprust... pealiskaudset sõprust. Ma lihtsalt ei saa maailmaasjadest enam aru. Kõik on nii keeruliseks puhutud ja kõik tundub korraga ajaraiskamisena.

Eelmisest laupäevast lugesin nii välja, et meil võiks midagi tekkida... omg see FACE mis tal oli, kui me teineteist lõpuks üle nii pika aja jälle nägime (meie kolmas kohtumine :D). Lõpuks hakkasime neljases grupis rääkima, kui ta kommenteeris minu juukseid ja kuidagi keset juttu lihtsalt kummardus rohkem minu poole, et mu õlga silitada (kõlab veidralt :D), seejärel unustasime korraga teised ja hakkasime lihtsalt rääkima. Ja oeh need silmapilgutused ja naeratused jutu käigus...

KURAT KÜLL!!!

"Of course, it's true that there are some uber confident males who make direct eye contact with the woman they want to get up close with, but with these men the signs are so in the face that you don't need to read an article on whether he's interested or not."

The beauty of love as it was made to be.

2011-05-04T22:48:00.003+02:00

Mul tekkis praegult isu midagi totakat kirjutada. See "midagi" jätab minust kindla mulje, et ma ei ole kohe kindlasti 21-aastane, vaid midagi 5 aastat nooremat. Tehke omad järeldused minu vanusest.

Ei mäleta enam üldse mis inimestest siia kirjutanud olen viimasel ajal; kõik läheb küll kirja paberile pliiatsiga, kuid siia ei taha asi kuidagi jõuda. Nüüd on vast viimane aeg seda parandada.

Vasakusse tulpa ilmusid paar uut nime lisaks minu uuele korterikaaslasele. Räägime alguses natukene veel temast. Olen suhteliselt kindel, et mina ei hakka temaga sama hästi läbi saama kui Schah, mis on natukene jama, sest Schah lahkub Luxist enne mind. Inex meenutab mulle natukene küll Leetu (blondid juuksed, sama vanus, natukene käitub tema moodi), kuid ma tunnen end lihtsalt reeturina, kui temaga nii hästi läbi peaksin saama. See on tobe, kuid täpselt nii end tunnen.

Ta suitsetab, mis ajab ka Schahi pidevalt suitsule, seega sellel ajal räägivad nad juttu ja loomulikult mina tunnen end mõneti luuserina, kuid see ei anna mulle põhjust suitsetamiseks. Inex ei saa minu jaoks kunagi nii oluliseks inimeseks ja selles olen ma väga kindel; lihtsalt ei lase teda endale nii lähedale.

Rääkides vasakust tulbast edasi, alustame alt poolt. Flo on EVS Itaaliast. Temast hetkel midagi erilist pole rääkida. Võin küll igasuguseid asju ette kujutada, aga tema puhul on oluline alati meelde tuletada, et ta on itaallane ja lihtsalt sõbralik. Einoh, kui ma muidugi väga tahaks, siis võin väga vabalt kujutada ette teda enda tulevase abikaasana, kuid jah... olgem siiski realistlikud palun. Lihtsalt selle pärast, et keegi tahab sinuga Hollandisse minna ja pärast sinuga silmast silma enda reisist rääkida ei tähenda, et ta sinust midagi enamat kui sõprust tahab. Eksju?

Hamm. Ta sai oma nime enda hammaste pärast. Ma ei taha küll tobe olla, aga ta hambad lihtsalt jäävad sulle esimesena silma ja paraku ei ole see just kõige parem vaade, aga ta on väga tore. Tutvusime kickboxingus ja tuli välja, et ta elab suht minu lähedal 3V's. See omakorda tähendab, et ta saab mind trenni sõidutada ja koju tagasi. SWEET. Muidu pean kogu aeg 1,5 tundi rongis edasi ja tagasi loksuma.

Muidugi temaga on ka see (NAGU IGA KUTIGA MU ELUS), et ma kujutan ette, et ta tahab minust midagi enamat. Samas ei taha ma sellele ka mingit kinnitust saada, sest no ma lihtsalt ei vaata teda nii ja ma tahaks üks kord elus omada meessoost head sõpra, kes ei vahi mind mingi ilastava pilguga (sest ma lihtsalt ei saa aru mida mehed minus näevad... vähemalt need, kellest mina ise huvitatud pole... sest need keda ma tahan ei vaata mind... saan nendest aru).

Ja siis on järele jäänud veel Penn, Hammi parim sõber. Minu ja Hammi trennikaaslane. Minu peamine eye-candy.

Oh jeesus, ma võiksin teile kirjeldada iga detaili tema kehal (tere vanaema!). Ma võin siin teile kirjeldada kuidas igas trennis teda jälgin, kuidas meie pilgud seal kohtuvad ja kuidas mu süda kiiremini lööma hakkab iga kord kui trenni lõppedes kätt surume.

Ma võiksin rääkida teile ööd ja päevad, kuidas ma kogu aeg ainult temast mõtlen; kuidas trennis ainult tema pärast tahan veel ja veel parem olla; kuidas sulan iga kord, kui ta minu poole vaatab ja kiiresti pilgu ära keerab, kui teda märkan; kuidas ta mulle otsa vaatab, kui mulle midagi trennis arusaamatuks jäi... kuidas ta naerab, kui ma midagi naljakat teen... kuidas ta jälgib, kui ma Hammi autosse istun pärast iga trenni ja koju sõidan.

Tõsi on aga see, et ma ei tea mis "relationship status" temal tegelikult elus on, sest Facebook ei näita mulle midagi. Samas ma võin nii paljudest asjadest niiiii palju asju välja lugeda. Teate ju küll mind; ning mingid totras ideaalis tahaksin väita, et ainus põhjus, miks ta end tagasi hoiab on tema lojaalsus enda parimale sõbrale. Täielik totrus muidugi... tean, tean... aga ma olen hetkel enda mõistust kaotamas :D Ma ei ole 13. Ma olen midagi 17aasta kandis.

Aa... ja siis ma niisama nalja pärast mainin siin ühte kutti, keda trennis esmakordselt nägin (ta on tegelt juba vana tegija). Juba kui sisse astusin, märkasin tema näole tekkinud kavalat muiet. Sa ju märkad silma nurgast kui keegi sind jälgib... tema jälgis mind. Muidugi mulle meeldib, kui kena välimusega mees mind vaatab (ok, ta on vist 18 :D), ma ei eitagi seda. Kui parajasti ühe tsikiga kaklesin, ja too kutt üksi poksikotti tagus, vaatas ta samuti mind ja mina teda ning sain automaatselt aru, et ta ei jälgi mind tavalise pilguga.

Lõpuks pidime partnereid vahetama, tahtsin ju Penniga, aga ei... sain tolle tüübi. Ai sa perse kuidas ma teda klobisin. Tal sai nina veriseks. Ma läksin lihtsalt nii hoogu. Ta ilmselgelt nautis seda ja ma ei saa eitada, et seal ei oleks kirge olnud... samas ainus mida ma tahtsin, oli Penni pilk minul sama kindlalt, kui tollel tüübil.

Treener käskis mul kergemalt võtta keset kaklust. Nagu mida :D:D

"Find a Love that will not betray you, dismay or enslave you, but will set you free."

Inex.

2011-05-03T16:36:00.006+02:00

Ehk märkasite eelmise postituse lõpus, et muutsin uue tsiki pärisnime ära ja kasutan edaspidi seal mainitud "blogi-nime". Miks Inex? Mõtlesin mis ma mõtlesin ja siis leidsin, et tema saatva organisatsiooni nimi ongi selline... pff... Moon oleks imelik olnud, kõlab nagu Leedu-wannabe. Hoolimata tema blondidest juustest ja peaaegu samast vanusest ei ole ta Leet. Keegi ei asenda minu jaoks Leetu.

Pabistasime mis me pabistasime Schahiga teda rongijaamas oodates, kuid hirm oli asjata. Pead otsast ei hammustanud, ulatas meile tervituseks käe ja koos tirisime tema lasersinist kohvrit kolmandale korrusele. Tutvustasime talle kiiresti korterit, näitasime peamised asjad kätte, kuid ega seal midagi õpetada ju ei ole, kõike õpid läbi praktiliste "ülesannete".

Seejärel läksime kontorisse, kus Inex kohtus esmakordselt näost näkku M.ga. Kohvitasime natukene püsti seistes, muljetasime pealiskaudsetest asjadest, tegime natukene nilbeid nalju ja seejärel hakkasime tööle. M. oli hommikul kohale toimetanud hunniku flaiereid ja postreid juunikuu keskel asetleidvale autoüritusele (ilmselt peaksin sellest natukene pikemalt teile rääkima... hiljem, praegult tutvuge ise kui huvi on - YDD) ning pidime igasse ümbrikusse 50 flaierit toppima, ümbrikuid oli 53.

M. tegi meile lõuna hiina restos välja. Too naine seal on ikka julmalt naljakas. Ta rõõmustab alati kui keegi sinna sööma tuleb, sest seal ei ole kunagi MITTE KEDAGI, ometi on söök täitsa söödav, aga RASVANE.

Aaa... ma loodan, et see on turvaline ruum minu jaoks muljetamiseks; aga ma pean mainima, et Inex on nii peenike. Kade kohe :D Einoh, tal on jällegi see loomulik peensus geenides, millest minul ilmselgelt vajaka jääb. NEETUD. Noh jah, eks ma pean siis lihtsalt rohkem jooksmas käima.

Täna näitasime talle natukene ka meie "kesklinna" 3V's, ostsime talle telefonikaardi, lakkusime marke nendele 53 ümbrikule (iga ümbrik sai KAKS marki) ja seejärel passisime kontoris, keetsime kohvi ja olime asjalikud - päris tõsiselt kohe!

Kohe kimame koju, ma hakkan trenni tegema ja kell 8 läheme õhtusöögile bossidega... hobusetalli. Ma olen seal varem ka käinud, JULMALT head söögid, aga kes sööb kell 8 õhtul ilma süümepiinadeta??? Mitte mina.

"Friendship isn't a big thing - it's a million little things."

Uus tsikk.

2011-05-01T22:04:00.006+02:00

Usu veel käekella. Minu üllatus oli täna suur, kui avastasin, et aprillikuu ongi juba möödas, mis töhendab vaid ühte - uus korterikaaslane tuleb HOMME!!! Me oleme Schahiga mõlemad kergelt paanikas; "parim" on aga see, et me paanitseme mõlemad sama asja pärast - kardame, et üks jätab teise "mängust" välja; et teine saab uue tüdrukuga paremini läbi. Schahil on vähemalt iPod, mul on ainult trenn kaks korda nädalas (ma loodan, et uus tsik ei taha sellega ise tegeleda).

Mida ma uuest tüdrukust tean? Ta on minust kaks aastat vanem, Slovakkiast, õppis Inglismaal midagi filmi ja meedia vallast, seega ta ei peaks väga koba olema. Kuniks bossama ei hakka, on asi korras; see muidugi ei kehti ainult töö valdkonnas ja kehtib meie kõigi kohta, kes siin kaunist 3V's elama hakkavad.

Kui esimest korda tema pilti nägime ja CVd lugesime, valdas meid paanika - ME EI TAHA TEDA SIIA MEIEGA ELAMA. Sulle lihtsalt jääb kummitama mõte blondist, peenikesest, ilusast cheerleaderist. Ei jää või? Teadma peate aga ka seda, et me oleme enda pealiskaudsed hinnangud alla surunud, sest me ei tunne teda, me ei tea temast midagi ja samuti ei tea tema ka meist mitte midagi ja usume, et peame alustama täiesti puhtalt lehelt, sest mina ei taha anda hinnangut kellelegi lihtsalt selle põhjal mida ma näen, sest ma ei taha, et inimesed sama ka minuga teeksid. Word.

Nüüd peaks välja mõtlema mis ta nimi siin blogis võiks olla. Ideid?

Get mad, then get over it.

2011-04-20T12:19:00.003+02:00

Okei, hetkel on suurem draama seoses eelmise postitusega möödas. Kas ma tahan ikka veel koju? Jah. Kas ma suudan oodata kuni augustini? Praegult küll. Kas koju jõudes tahan jälle välismaale põgeneda? Praegult kipun nii arvama küll. Kas teglikult on võimalust, et ma siiski otsustan pikemaks Eestisse jääda? Jah!

Eelmisel nädalavahetusel läks kõik jälle aiataha. Nagu Leedu lahkumisest vähe ei oleks olnud, pidi Lav hakkama idiooti mängima. Mis siis juhtus?

Otsustasime reede õhtul Leeduga Lavi poole minna, et paar drinki võtta. Jätsime ka enda kohvrid (Leet) ja trenniasjad sinna (mina), et pärastlõunal värske peaga minekut teha. Sama päeva hommikul olin just Laviga rääkinud alkoholi tarbimisest. Tema küsis, kas ma ikka veel ei joo. Vastasin talle ausalt, et kui mina jooma hakkaks, siis ei oleks tal minuga lõbus (minul oleks lõbus teistega). Tema aga väitis vastupidist ja arvas, et ma suudan kindlasti väga lõbus olla. Jah, tal oli õigus, ma suudan väga lõbus olla jommis peaga, aga temal ei oleks minuga lõbus!!!

Otsustasin katsetada taaskord alkoholi. Ei midagi ekstreemset, tavaline viinakokteil Red Bulli, Coka ja mahlaga. Nägi välja nagu keegi oleks pudelisse kusnud (kirjutatakse nii?), aga mul oli hea tuju ja naljakas olla. Pärast viite kuud kainena jõuab purjakil olek päris kiiresti kohale ma peaks mainima.

Ei hakka siin palju mulama sellest. Point on aga selles, et kogu õhtu jooksul tahtsin mina omaette tantsida ja olla. Ei tahtnud mingit meest endale käevangu, olgu see siis Lav või mõni muu tulikuum võõramaalane. Kõige üllatavam oli aga see, et ma sain suht kiiresti kaineks. Mitte just kaineks, kuid mul ei olnud seda tüüpilist vajadust nagu kunagi, et kui joome, siis meeletult. Sain aru, et ma ei soovi alkoholiga enam pidutseda - raha raiskamine.

POINT oli aga selles, et Lav EI USKUNUD, et ma alkoholi olin tarbinud. Ta hakkas mulle järgmisel päeval FACEBOOK CHATIS jahuma sellest, et "did you want to prove a point with the drinking?" Ta ei uskunud ka siis, kui Schah kinnitas, et olin joonud ning väitis, et ma lükkan teda sõbrana eemale ja mängin temaga mänge. TA EI USU JU MIND!!! Lõpuks küsisin talt otse, et mida vittu ta minust siis tahab, millele tuli lihtne vastus: "Nothing." Ok siis.

Mine lükkan teda sõbrana eemale? Palun vabandust, aga kas "sõbrad" ronivad pärast purjakil ööd teineteise kaissu ja hakkavad siis silitama (TEMA MIND, mitte vastupidi)? Ja siis solvub julmalt, kui ma ta endast eemale käratan. Solvub, kui ma ei taha tema käest pidevalt kinni hoida ja solvub kui ma ei taha temaga kogu aeg suudelda. Mis sõprus see siis on?

Jah, ma saan aru, et kogu see sõprus on suur teesklus ja kõik teavad kus suunas asi liikus, aga MIKS ta siis mulle rohkem aega ei võinud anda? Ma olen nii kindel, et kui ta oleks tõepoolest lasknud minul neid otsustavaid samme teha nagu ta lubas, oleks meil tulevikku olnud. KUI ta oleks mulle andnud aega natukene rohkem kui KAKS päeva. Miks ta pidi kõigega nii kiirustama ja lõpuks ajab veel kõik minu kaela.

Kuradi türapea. Mina arvasin paar kuud tagasi, et temal oleks ilma minuta parem elu. Nüüd olen kindel, et mina ei vaja enda ellu sellist inimest, kes esiteks ei usu mind, tundub, et ei hooli minust ja ei suuda anda mulle ruumi hingamiseks. Ja mis kõige hullem - ta paneb mind tundma väärtusetuna. Justkui ilma temata peaksin ma olema mitte midagi. Noh, käigu ta perse. Kõik.

Kui see kõik oleks juhtunud kuu aega tagasi, siis ma ei tea mis ma oleksin endaga teinud. Nüüdseks olen aga aru saanud, et mitte ükski mees ei ole väärt seda, et ma ennast taas vihkama hakkaksin ja endale haiget teeksin. Seekord ma otsustasin olla tugev ja mitte loobuda enda eesmärkidest. Tema ei võida. Mina võidan.

"For every minute you are angry, you lose sixty seconds of happiness."

Kuidas seda kõike sõnadesse panna?

2011-04-17T14:13:00.005+02:00

Proovime nii - ma tahan koju tulla!

Üpriski selge ja loogiline, kas pole? Miks? Ilmselt on asi hetke emotsioonidest tingitud, sest eile lahkus Leet Luxembourgist. Ta oli peaaegu ainukene inimene siin, kellega ma tundsin mingit sided. Tegu ei olnud mingi pealiskaudse juraga ja teeseldud sõprusega. Ta oli inimene, kellele ma võisin kell 3 öösel helistada ja pitsat sööma minna (okei, piisas ainult tema uksele koputamisest). Nüüd on mul alles veel vaid Schah (süõ) ja 2 kuu pärast lahkub temagi; kuid temaga on olukord veidi teistmoodi, sest tal on ju iPod.

Samas ei ole soov koju tulla tunditud ainult Leedu lahkumisest. Olen juba päris mitmel korral mõelnud sellele, et ehk oleks aeg tagasi koju tulla. Siinne elu ei paku mulle hetkel enam mitte mingit naudingut. Hea küll, teenin raha... aga töö mind enam niiväga ei huvita, tundub rohkem aja raiskamisena; tõelisi sõpru siinses seltskonnas nagunii ei ole võimalik leida, sest kõik on kuidagi pealiskaudsed ning ma ei näe enam mitte mingit põhjust kuskile CS meetingutele minemiseks. Siin ei ole MITTE MIDAGI, mis mind kinni hoiaks.

Saksamaal samal ajal (ca 4 kuud enne kojusõitu) hakkas mu elu justkui alles pihta. Kõik muutus lilleks ja otsisin võimalusi, kuidas sinna kauemaks jääda. Ausõna, loen päevi, et Eestisse tulla. Tegelikult tahaks piletid juba praegult koju osta.

Muidugi... nüüd kukutakse mulle jahuma: "Eestis olles tahad ju jälle kusagile ära ja pärast paari päeva on juba kopp ees." Jah, see on risk; kuid MA EI OLE ÕNNELIK SIIN!!! Kas ma peaksin siis teie arust istuma järgmised neli kuud siin ja nutma iga jumala päev? Ma ei suuda enam. See aasta ei kujunenud absoluutselt selliseks nagu arvasin.

Kogemus kogemuseks, kuid kui saaksin uuesti valida, kas tulla siia... siis ma ei tuleks.

“There is nothing to regret - either for those who go or for those who are left behind.”

2011-04-15T17:58:00.001+02:00

Siuke näen ma siis välja kolmapäeva õhtuti, kui ma ei ole trennis.

My Dream Came True.

2011-04-15T11:03:00.016+02:00

Oh sa püha Jeesus, mis eile küll toimus. Pealkirjast ei ole vaja hakata oletama, et minu unistused said tõeliseks; kui, siis ainult osaliselt.

Ilmselt olete aru saanud, et ma ei ole enam Laviga koos. Vähemalt mitte ametlikult. Meie so called "ametlik" suhe kestis umbes täpselt 13 päeva, mille järel hakkasin mina blokkima, sest tundsin, et minu tunded ei ole enam olulised ja peaksin end näpunipsu peale muutma. See oli see madalpunkt, mis mul oli vaja üksinda läbida. Tõsi, Lavi suur lubadus mind sealt välja tuua ja mulle toeks olla ei toiminud just nii nagu mina seda ette kujutasin, kuid välja ma sealt igatahes sain... vähemalt praeguse seisuga (süõ).

Esmaspäeval nägin teda jälle üle pika-pika aja; vähemalt 3 nädalat polnud näinud. Kõik oli chill, kuid pärast seda hakkas ta väga väga tahtma mind uuesti näha. Okei, see nii imelik ei olnud, kuid piisavalt eemaletõukav, sest ma ei tahtnud jätkata sealt kus pooleli jäime. Ma ei ole enam sama inimene, kes olin temaga kohtudes. Muidugi on mul sisimas väga palju ebakindlusi ja kõige lihtsam oleks "uuele minale" lihtsalt käega lüüa, sest mitte söömine on minu jaoks väga lihtne... kuid ma olen praegult miljon korda õnnelikum (süõ).

Teisipäeval otsustasin temaga mitte kohtuda; kolmapäeval loobusin aga kickboxingu trennist, mitte aga tema pärast. Mulle jõudis tõepoolest kohale, et Leet sõidab ilmselt jäädavalt laupäeval koju; ma ei tea millal teda uuesti näen; millal temaga jälle rääkida saan; millal me koos toredalt aega veedame. Seega jätsin trenni ära ja läksin CS meetingule üle pika-pika aja. Viimaste juttude kohaselt pidi Lav seal nagunii olema, seega mõtlesin ka teda üllatada.

Kell tiksus ja tiksus, kuni lõpuks kirjutas Leet Lavile ja küsis, kas too ka kohale ilmub (Leet tahtis talle komme anda, sest viimane ravis ta selga tasuta). Lõpuks ilmus ta kohale umbes 15 minutit enne minu ära minemist. Naiss. Hakkas seal tiba ka draamatsema selle üle, et ma olin talle peapesu teinud jutuga, mida jagasin teiega eelmises blogipostituses. Mainisin talle, et ta peaks chill pilli võtma, sest "it's not that big deal", mille peale tema a la käratas, et "I don't give a fuck". Vist tahtis kõva meest mängida. Okei, see kõik kõlas nüüd väga imelikult, aga ta üritas mulle külje alla pugeda ja ta on KINDLASTI armukade tüüp, aga sellest ilmselt tulevikus tiba rohkem... oleneb, mis meie vahel areneb; kui areneb, siis kirjutan temast rohkem, aga praegult oleme sõbrad.

Ja siis jõudis kätte neljapäev. Oh JEESUS!!! Tegelikult ei olnud asi nii hull, kuid minu peas on kõik hetkel vääääga segi. Sõitsin õhtul linna, et Laviga kokku saada. Ei olnud date night, lihtsalt sõbrad saavad kokku (muidugi ma tean tema kavatsusi ja soove). Heaküll, see mis meie vahel hetkel toimub on muidugi üks suur teesklus, sest ma tean mida tema tahab ja kõik (kaasaarvatud mina ise) tean kuhu see asi välja jõuab... vähemalt mis suunas see kõik liigub. Mina pean aga teesklema, et midagi erilist tegelt ei toimu; oleme sõbrad ja võtame easylt.

Korrutasin talle terve õhtu jooksul, et oleme ainult sõbrad, ta võib isegi teisi naisi/mehi suudelda. Selle peale tuli küsimus, et kas mina võin siis ka? - Loomulikult. Jah, see tähendab, et me suudlesime ja kogu aja ma mõtlesin, et nii on päris hea, võtame asja rahulikult ja naljaga. Ei pea kusagile kiirustama, sest ilmselgelt kiirustamine ei vii meid kusagile, see hoopis tõukab mind eemale.

Seega mina soovin temalt hetkel teesklust, et mitte midagi ei ole toimumas. Nagu ta ise enda soovi väljendas: "We're just gonna have fun" (Schahile väljendas ta seda hoopis nii, et "have fun, but in a relationship"). Ma ei välista mitte midagi, aga hetkel ei ole mul liblikaid kõhus.

Läksime pubisse, kus ootasid meid Schah ja kaks tuttavat. Istusime maha ja hakkasime nendega rääkima. Suurt tähelepanu ma temale eriti ei pööranud. Nalja pakkus aga hetk, kui üks tuttavatest küsis Lavilt, kus ta pärit on ja mis ta siin teeb. Ehk siis mees küsis: "Sa tulid siia siis oma tüdrukule külla?" Selle peale vastasin mina kiiresti: "Tal ei ole tüdrukut." Kõik siis naersid kenasti, kuid vähemalt sain ma selle kõvasti välja öeldud ja see ei kõlanudki nii hullusti.

Juttu jätkus kauemaks, seega otsustasin natukene kesamärjukest soetada ning lippasin baarileti juurde. Tellisin enda tavalise ananassimahla, kui korraga kuulen vääääga tuttavat häält. Pööran siis pead vasakule - DEAN!!! Kirss koogi peal oli muidugi tsikk tema kõrval - 2 korda peenema kehaga kui mina. KAKS KORDA!!! Mnjah, ma ei tundnud end sama nii halvasti, sest tean, et mul on suur osa kehamassist nüüdseks juba musklites ja kui päris aus olla, siis sellist löntis perset ma endale ei tahakski. See selleks.

Schah ja Leet muidugi küsisid pärast - mida sa tundsid? Kui tahate teada, mis Deani reaktsioon oli, siis teesklesime mõlemad, et ei märganud teineteist. Pärast ta istus aga meie kõrvallauda ja lehvitas mulle (jah, Lav nägi ka seda).

Mida ma siis tundsin? Esimene reaktsioon oli - kuidas ma välja näen? Väga hea, seda ma teadsin! Seejärel tekkis meeltesegadus, sest mu unenäos seisid Dean ja Lav kõrvuti ja ma pidin tegema valiku; ja kui Dean istuski peaaegu et Lavi kõrval, ei suutnud ma otsustada.

Ma teadsin kellema PEAKSIN valima. Tõde on aga see, et Dean on välimuselt rohkem minu tüüpi; sellise välimusega mees lihtsalt jääb mulle kohe silma (kõigil on ju oma tüüp); see, et Lav ei ole aga minu "tavaline tüüp", ei tähenda, et ta minu jaoks atraktiivne poleks; muidugi on, muidu ma ju ei oleks temaga nii koos... aga see kõik tekitab meeltesegadust.

Ma ei tunne ju Deani, Lavi aga tunnen. Sellepärast ka teaksin keda valida, kui kuuleksin ainult kes nad on, mis nad teevad ja nägusid ei näeks.

Asi ei ole aga ainult Deanis. See on üleüldises mõttes meestest. Leet ütles mulle, et kui sulle tõepoolest meeldib su mees, siis sa küll hindad teiste meeste "ilu", kuid nad ei paku sulle pinget. Minule aga pakuvad igasugused mehed pinget.

Deaniga on rohkem ka see lugu, et mu ego tahab teda rohkem, kui mina ise. Ta on tegelikult ju täiesti tavaline mees. Hea välimusega, maailmaavastaja ja küllaltki player. Teda eristab aga teistest see, et ta ei tahtnud mind. Nagu oli härra Esmaspäevaga. Seega mu ego tahab justkui tõestust, et TA PEAB mind tahtma... kuigi ei saaks ma temaga ikkagi mitte kunagi kokku, sest fakt on see, et TA EI TAHTNUD MIND. Miks tahta inimest, kes sind ei taha?

Sa tead nii kindlalt, et see inimene ei ole sinu "unistuste prints", kuid ometi loodad sa, et leiate tulevikus tee taaskord teineteise embusesse jne pussy talk. MIKS? Ego ajab ikka nii närvi.

"Right now, someone you haven't met is out there wondering what it would be like to meet someone like you."

Simba.

2011-04-12T21:48:00.004+02:00

Taaskord selja taga üks tegus päev kontoris. M. teatas juba enne üheksat, et tuleb alles pärast lõunapausi, seega jah, me olime VÄGA tegusad Schahiga.

Lebotasin täna üllatavalt kaua voodis. Lubasin endal korra välja puhata ja ärkasin alles 8.15 (tavaliselt kell 7), sest eile õhtul sai kõvasti trenni tehtud. Seega peaks loogiliselt arvama, et kuna lõpetasin äsja trenni, saan ka homme magada? Ei, ei. Homme kell 7 üles ja hakkab aga jälle sama asi pihta!!!

Me ei saa trimmis tagumikku ja kõhulihaseid magades. Me saame need treenides!!! Jah, nüüd tuleb mingi julm loba: "Sa treenid liiga palju", "Sa võid ju ühe korra vahele jätta". Tra mokk maha, kui sa ei tea minu elust viimasel ajal mitte midagi. Minu elu on hoopis teistsugune. Mina olen hoopis teistsugune. Okei, sorri, läksin natukene hoogu. Tegelikult ei läinud... mul on lihtsalt siiber viimasel ajal, et kõik korrutavad "kui palju sa trenni teed", "mis sul on jälle kickboxing?".

Mitte kunagi ei olda minu tegemistega rahul?

Näljutan ennast: "Söö rohkem."

Söön rohkem: "Vaata, et üle ei söö."

Toitun tervilikult ja teen trenni (mida ma armastan ja tõepoolest rõõmuga teen): "Kas sa natukene liiale ei lähe? Söö ikka liha ka!"

Otsustage ära inimesed, mida perset te minult tahate? Kui ma kuulen midagi järgnevat kellegi suust, siis sorri, blokk peale, mulle aitab. Mul ei ole sellist sitta enam enda ellu vaja. Ma olin selle aasta alguses nii nullis, kui vähegi olla saab. Jah, šokeerin teid - tahtsin kogu jama ära lõpetada; pidasin ennast mitte millekski. Arvasin, et inimestel on parem, kui ei pea minu draamat kuulama ja sellega tegelema. Siiralt arvasin, et siis on kõigil kergem.

Ja sellel samal hetkel sain aru, et mitte keegi teine ei saa mind sellest august välja tuua, kui vaid mina ise. Ise ma sinna vajusin ja ise pidin välja roomama. Ma ei soovi mitte kellelegi seda sama teekonda iseenda leidmiseks. Mul vedas, sest hoolimata täielikust meltdownist ja 4 kuud ilma päevadeta, suutis mu keha ülejäänud sitaga toime tulla. Kui oleksin kõva häälega öelnud, et mul on kalduvus anoreksiale, oleks inimesed mulle otsa vaadanud arvustavalt ja öelnud: "Aga sa ei ole ju piisavalt peenike selleks."

Mind ei vaadanud mingi doktor üle, keegi ei andnud mulle mingit kindlat vastust, et mul on lihtsalt EDNOS (eating disorder not otherwise specified). Oeh... läksin teemast kõrvale... aga see oli mul praegult hingel.

PoodForn.

2011-04-11T23:21:00.006+02:00

Oi me olime täna Schahiga ulakad. Tegelikult Schah käitus ilusti ja viisakalt, mina olen see popitaja NAGU ALATI. M. lubas meil eelmisel nädalal reedel ja esmaspäeval 2 tundi varem minema lasta. Mida mina tegin? Reedel lasin kell 12.30 jalga ja täna 13.30. Ehk siis 4 tundi vaba aega... mina võtsin veidi rohkem. Okei M., kui sa nüüd seda tõlgid Google Translate'ga, siis ma teen need tunnid tasa õhtuti. Deal? (Omg, äkki ta loebki mu blogi?)

Eniveis, ilm oli täna jälle niiiii ilus nagu kogu nädalavahetus oli. Homme pidavat sitaseks jälle minema, seega me PIDIME lihtsalt varem kontorist jalga laskma. Põrutasime otsejoones LuxCitysse, kus ma ei suutnud end tagasi hoida ja ostsin ŠOKOLAADIKREEMI, mida pugisime kolmekesi sisse riisivahvlite ja mandlitega. Jah, ma söön jälle.

Leedul on ilmselgelt annet fotoka fookusesse ajamisega.

Ahjaa, ma värvisin enda juukseid.

Schah nautimas viimast meie šokolaadist.

Ühel hetkel otsustasime olla tervislikud. Khmm...

Leet poosetas. Okei, tegelt tuli Lav meile külla ja tsekkis, et Leet normaalselt käia saaks (tsikil oli draama seljaga ja Lav ravis teda).

Ääärge küsige mis minu ja Lavi vahel on. Ma ei tea seda isegi. Nägin teda täna jälle üle pika pika aja (ca 2 nädalat?) ja ainus mis mul öelda on, on seda, et mul oli hea meel teda näha. Ei olnud mingit piinliku pausi, et ei tea mida öelda või teha. Ei mingit pushimist, kõik oli omamoodi loomulik. Oleme sõbrad... mnjah, vaatab, kes kauem vastu peab ja sõpruse ära rikub.

Ja ärge arvake, et ma lasin sellel šokolaadil niisama enda kõhus pärast seda istuda. Koju jõudes võtsin ette JM'i Six Week Six-Pack ja hakkasin aga pumpama. Tahtsin nutta, kui oli veel 10 minutit lõpuni jäänud, aga tunne oli, nagu naine tuleks läbi ekraani minu tuppa ja karjuks mu peale, kui oleksin harjutused jätnud. Seega karjusin ise ja peaaegu nutsin... aga oi kui rahul ma olen, et ära tegin.

“Nevertheless, remember that it’s not about how you are loved; it’s about how you love that really matters.”

Suvi.

2011-04-10T21:10:00.007+02:00

Pääääris tore on 10. aprillil saada päikesepõletus. SWEEET!!! Nimelt läksime täna Leeduga 3V parki, viskasime üleriided pealt ja võtsime oma kolm tundi päikest. Plaanisime küll tegelikult palju lugeda ja kirjutada (võtsin kaasa kaks ajakirja, kaks raamatut ja päeviku), kuid lõpuks lesisime murul, sõime (mina sõin tuunikala konservi juurikatega), kuulasime eesti muusikat ja rääkisime... mis te ise arvate.

Aeg lendas ilmselgelt ja kui koju jõudsime, vaatasime, et AUTS!!! Vähemalt minu rind on küll valus, vaevalt aga, et jalgadele midagi peale hakkas. Peaks vist päevituskreemi muretsema.

Eile sõitsin Leeduga linna, et pinkinu pidada Schahi ja mingite inimestega, keda ei tundnud. Mul oli ametlikult 45 minutit aega, enne kui pidin rongijaama poole tagasi liikuma. Lesisin siis seal natukene ja lõpuks otsustasin trenni vahele jätta. JAH, mina, kes ARMASTAN KICKBOXI... aga näete. Üks põhjus oli, et ilm oli lihtsalt NIIII ILUS; teine põhjus oli, et mul hakkasid päevad ning ma võin öelda, et mul oli valus, kuigi tegelt olin laisk; kolmas põhjus oli, et muidu ma oleks hakanud liiga palju ette kujutama midagi, mida üldse olemaski ilmselt ei ole (jah, ma räägin ühest mehest trennist... aga aitab küll nüüd).

Noh, tsekkige minu topeltlõuga:

Pärast pikniku läksime õhtust sööma kolmekesi. Schah võttis endale Hiina restost mingit kana, meie võtsime Leeduga Lamanchu (või kuidas iganes sa seda türgi rulli keeratud pitsa kebabi nimetad). MNJÄMM!!!

Rongijaamas kõhklesin kaua, kas osta jäätis, või ostaks hoopis Marsi shokolaadi... lõpuks ei ostnud kumbagi, hoopis Women's Health uue numbri. SÄH, pekk!

Koju jõudes võtsin ette oma Jillian Michaelsi Ripped in 30 ja surin!

Täna pärast päevitamist lesisin tunnikese veel arvutis... pidin täna küll trennivaba päeva tegema, aga feilisin. Laadisin alla uued treeningvideod ja ei suutnud enda näppe eemale hoida ja vajutasin PLAY. Nüüd siis tegin pool tundi 30 Day Shred ja 15 minutit 6 Week Six-Pack; miks ainult 15 minutit (pool)? No teate tehke ise julma reielihase valuga palun 30DS ja 6W6P järjest esimesel korral. PALUN, TEHKE!!! Ahahaaaa, teil ei ole neid DVDsd... te ei saagi teha :D HAHAHAAA!!!!

Homme peaksin ilmselt surema... aga ei sure. Ärkan kell 7.30 ja alustan enda päeva ühe kena Ripped in 30ga ja suren pärast seda. JESS!!!

Mäletan aega, kui pidin trenni vahele jätma, sest lihtsalt ei viitsinud enam. Aega, kui mul ei olnud mingit probleemi "puhkepäeva" teha treeningute vahele. Ma ei tea, enam see ei toimi. Päev on poolik ilma korraliku trennita. IGA PÄEV tuleb end ületada. Ilmselt paari päeva pärast tuleb end ületada sellega, et suutsin ühe puhkepäeva ehk tekitada. Khm... not so sure.

“Trust yourself. Create the kind of self that you will be happy to live with all your life. Make the most of yourself by fanning the tiny, inner sparks of possibility into flames of achievement.”

SPORT.

2011-04-09T11:11:00.010+02:00

Väike ülevaade teile minu viimaseaja tegemistest sportimise vallas.

Kickboxing

Veidi üle kuu aja tagasi alustasin kickboxiga. Klubi nimi on Wisdom Dragon Academy Diekirch, kui tahate suurest huvist teada (sain sellest ka ise just teada, kui pidin liikmekaarti täitma hakkama).

Esimesel korral läksin koos Schahiga. Tegelikult oleks juba varem tahtnud hakata seal käima (veebruari keskel), kuid Schahil ei olnud sellel ajal aega ning üksi ma ka ei olnud kuidagi suuteline kohale minema. Loser.

Juba esimeses trennis võeti meid väga rõõmsalt vastu, treenerit nähes arvaks isegi, et ta oli kohe elevil, et tüdrukud tahavad trenni tulla (ei, ärge mõelge palun nüüd kuidagi nilbelt), sest peamiselt on seal ikkagi ainult mehed/poisid. Siiani on ainult üks tüdruk seal sama aktiivselt kohal kui kõik teised mehed, ülejäänud on ärinaised ja käivad end seal vahel vormis hoidmas.

Treener on väga tore mees, ma ütleks, et midagi 30date alguses, Skorpion (ma ei tea miks see oluline info on) ja õpetas meile Schahiga kohe alguses personaalselt peamised löögid selgeks. Läksin muidugi kohale esimesse trenni ROOSADES riietes, mis oli alguses feil... ilmselgelt arvati, et bimbo, kuid üpris kiiresti sain üle enda beibetamisest ja hakkasin korralikult lööma. Treener oli vaimustuses.

Schah otsustas pärast seda ühte ja ainsat trenni sinna enam mitte minna, sest trenn oli tema jaoks liiga intensiivne ja väsitav. Khmm...

Mina olen edukalt nüüd üle kuu juba käinud ja alla andmise märke veel ei näita (süõ). Trenn on kolmapäev ja laupäev, 2 tundi. Kõva!

Kostitan teid kauni pildiga minu jalast... see on tehtud aga enne selle nädala kolmapäeva, ehk siis tuleks põlv tiba tumedamaks värvida ja sellele puhtale alale põlve ja teise sinika vahele veel üks suur lataks kirja panna. Aga ärge muretsege, see ei ole pooltki nii hull, kui paistab.

Jooksmine

Hakkasin paar kuud tagasi jälle jooksmas käima, kuid selle kohta mul eriti midagi suurt laaberdada ei ole, sest kickboxis suutsin enda jala nii ära väänata, et kuigi kõndida saan ning kickboxi saan edasi teha, siis joosta on üpriski võimatu veel. Usun, et minu "suur maratoni unistus" jääb sellel kevadel ära.

Vesiaeroobika

Olin küllaltki vaimustuses sellest alguses. Käisin vist kogu märtsikuu seal kohal igal esmaspäeval, kuid ühel hetkel viskas üle. KOGU AEG on sama muusika taustaks ja vanaemad hüppavad. Iseenesest on see liikumine hea, kuid kodus ise trenni tehes suudan palju rohkemat, seega vesiaeroobikaga on lood hetkel nirud.

Jõutrenn

Kuna olen suhteliselt memmekas kätekõverdustes ja üldse pole nii palju jõudu kui võiks. Hakkasin juba jaanuaris end erinevate harjutustega treenima. Peamine oli siiski kõhulihased, kuid suutsin välja aretada treeningkava, mis sobis mulle väga hästi ja tegi mu kickboxinguga alustamiseks piisavalt tugevaks ja vastupidavaks.

Kickboxingus saan jälle teada mis lihasrühma peaksin kõige rohkem treenima, seega hetkel alustasin 4. nädalat kätekõverdustega ja 1. nädal kükkidega, kuid usun, et kükid jäävad mul nüüd tahaplaanile, sest uus ja intensiivsem treening ootab ees (mu põlved ei kannatakse seda kõike lihtsalt välja).

Jillian Michaels "Ripped in 30"

ARMASTAN seda naist. Ta on minu inspiratsioon; keegi, kelle sarnaseks tulevikus pürgida. Kui keegi tahab saada alla laadimise linki samale treeningule - küsige; ma ei hakka seda siia üles riputama.

Nagu pealkiri ise ütleb, siis kulub selle treeningkava lõpetamiseks 30 päeva. Kõik on jaotatud neljale nädalale, kus intensiivsus kasvab igal korral. Töötatakse läbi kõik lihasgrupid ja iga kord on harjutused jaotatud kolmeks - jõud, cardio ja kõhulihased.

Videot tuleks teha 5-6 korda nädalas, samuti on JM'i koduleheküljel toitumiskava selle 30 päeva jaoks, kuid ma ei täida seda üldiselt (ei peagi, sest ennekõike annab see soovitusi ja ideid, mida võiks süüa), sest mu enda toitumine on hetkel vägagi normis (süõ).

Parim lause, mida JM selle video kohta ütles oli, et tehke kohe kindlasti "enne" ja "pärast" fotosid, sest sa lihtsalt ei usu enda silmi, kui näed end 30 päeva hiljem. Ei jõua ära oodata!!!

"Be brave and be patient. Have faith in yourself; trust in the significance of your life and the purpose of your passion. You are strong enough to sit in the space between spaces and allow divine inspiration to shed some light. When you put positive energy and productive effort into the world it will come back to you. Occasionally in ways you might not immediately understand and on a time frame you didn’t expect. Look. Listen. Learn. Stay open. Your destiny is awaiting you."

13.

2011-04-09T11:11:00.009+02:00

Kui palju kordi olen alustanud blogi selle numbriga? 13 on minu jaoks aga ilus number; alati kui kuulen kedagi seda numbrit mainimas, tunnen soojust hinges, sest alati meenub sellega 13-aastase tunne.

Proovisin Leedule seletada selle vanuse tähendust. Vanad lugejad peaksid seda väga hästi tähendama, kellel aga meelest läinud - 13-aastase tunne on võrreldav minu jaoks kõige parema, romantilisema, särisevama tundega, mis paneb sind käituma nagu väikese teismelise tüdrukuna; asjasse on segatud muidugi mehed, ehk siis sul on liblikad kõhus, ja mitte miski ei ole teie suhtes selge, ta isegi ei pruugi teada, et sa eksisteerid, kuid väikesed pilgud siin ja seal... got it?

Leet igatahes ei saanud, vähemalt alguses. Tema hakkas kohe paukuma, et temal oli selline tunne küll 17-aastaselt. Halloooo, asi ei ole ju tegelikus vanuses!!! :D

13 on ka number kui kaua kestis minu suhe Laviga. Jah, see sai väga ootamatu lõpu, kui mina kaks nädalat tagasi otsustasin, et mina ikkagi ei suuda suhtes olla. Ei hakka siin pikka juttu ajama, sest usun, et ta ikka veel tõlgib mu blogi google's ümber... mis on osaliselt ka veel üks põhjus, miks ma ei saa temaga koos olla - ma ei usalda teda. Mis olnud, see olnud.

Muidugi on mul ka paranoia, et suhtes olles võtan ma kaalus kohe juurde. Õige see ka on, sest kuidagi tundub mulle, et pean end mehele tõestama, et tahan teda ja pean seega kogu aeg temale kättesaadav olema. Ütleme kokkuvõtlikult - ma ei ole valmis mingiks suhteks, sest mul on vaja ega, et iseendaga tegeleda ning kuigi kõik need mehed võivad lubada, et "annavad mulle aega, et trenni teha ja olla omaette", siis lõpuks on nad kõik sama sugused ja hakkavad vinguma, et ei näe mind üldse. Mingu perse!!!

Perse keeramisest rääkides - arvasin, et keerasin enda lastesaamise võimalused perse oma geniaalse 3 kuuga (detsember - veebruar) näljutades ja ületreenides. Niisama mainin, et mul ei olnud päevi alates detsembri lõpust kuni eilse õhtuni. Nüüd aga lõpuks sain asjad tööle ja piinlen kergete valude käes. Jumal tänatud!!!

Tänase seisuga olen pea 2 nädalat nüüd korralikult toitunud ja veelgi korralikumalt trenni teinud. Enesetunne on väga pro ning tuju küllaltki hea. Välja arvatud siis, kui Lav suudab mu närvi ajada mitte millegi erilisega, siis tahaksin vanasse auku tagasi kukkuda, kuid ma ei lase sellel enam juhtuda.

Alustasin ka Jillian Michaelsi treeningvideoga "Ripped in 30" ja OH MY GOD!!! See on nii lahe. Trenn on jaotatud 4 nädala peale, kus iga kord läheb raskusaste suuremaks. Trenni tuleks teha 5-6 korda nädalas, mina alustasin eile ja tegin nii hommikul kui ka õhtul. Enne seda alustasin ka kükkidega, mis võtsid mu säärelihased ikka päris kenasti läbi.

13-aastase tunne on aga tegelikult ka mul sees olemas. See on seoses kickboxiga ja seal ühe mehega, kuid ma ei hakka sellest pikemalt rääkima, veel mitte. Täna on trenn, vaatab mis saab. Samas usun, et nagu alati - kujutan kõike ette. Las ta jääb hetkel eye candyks, sest 5 kuud on veel trenni jäänud, ei maksa perse keerata.

Nigga.

2011-03-23T23:43:00.006+01:00

Tunnen end kontoris taaskord targa ja asjalikuna, muidugi seda ainult juhtudel, kui M. otsustab sealt ühel hetkel ikka ja jälle läbi astuda. Tal on hetkel nimelt niiiii palju koosolekuid ja kohtumisi inimestega, et tal ei jää üle isegi mitte aega koeraga jalutamas käia. Oi-oi!

Nagu ma kogu aeg olen arvanud, sain ka sellel korral kinnitust, et minu puhul peika omamine tähendab PAKSUKS MINEMIST ja ma vihkan seda tunnet! Olen nii segaduses hetkel, sest ühest küljest tahaksin lihtsalt karjuda, minema joosta ja üksi olla, keskenduda enda trennile ja kaalu langetamisele (ärge hakakte mulle palun moraali pidama a la "sul ei ole vaja ju vähem kaaluda"). Ometi vajan teda enda ellu, ma tahan temaga koos olla... kuid mul on vaja teda usaldada ja uskuda, et ta tõepoolest jääb minu kõrvale, ka siis, kui ta üle t*ra saadan.

Salablogis kirjutasin natukene detailsemalt kogu situatsioonist (sest MÕNI MEES kasutab google translate'i ja loeb mu blogi ikka ja jälle) ja mõni indiviid teab samuti salajasi detaile selle olukorra kohta, KUID mulle anti hüva nõu:

"Ära jäta oma peikat maha. Suhted on üks osa elust ja sa pead õppima leidma tasakaalu suhte ja tervisliku eluviisi vahel. Kui sa lihtsalt loobud ühest, siis ei õpi sa seda kunagi. Tean, et see on raske, kuid see on nii suurepärane kogemus - sa saad sügavalt järele uurida, kuidas saavutada, mida tahad. See on nagu õppetund tulevaks eluks, kui kolid omaette elama, kohtad oma abikaasat, kui saad lapsed ja sul on karjäär. Sa ei saa lõpetada elamast. Sa ei saa loobuda oma suhetest ja sõpradest lihtsalt oma tervise pärast; sa pead õppima seda tegema nendest hoolimata. Soovitan sul selle üle tõsiselt järele mõelda. Sa väärid enda peikat, sa väärid õnne ja sa väärid puhkust. Ära ole liiga karm enese vastu."

Tark, mis?

PEAAEGU ei oleks täna trenni läinud. Mis mind kolmapäeviti ja laupäeviti närvi ajab (samuti ka õhtud enne neid päevi... väga tark lause) on minu söömine. Kuidagi on nagu sisse kodeeritud, et "ma võin rohkem süüa", sest kulutan ju trennis kõik selle ära. See ajab mind nii vihale... ma lihtsalt ei suuda ennast kuidagi kontrollida. Seega veetsin suurema osa ajast peegli ees ja sundisin end uksest välja trenni poole.

Tõsi on aga üks - sa ei kahetse kunagi, et trenni tegid! Ja ma ei kahetse raasugi, et sinna kohale end vedasin. Veel rohkem olen aga rahul, et enne seda Dönerit ei söönud ja veel rohkem et pärast seda Dönerit ei söönud (küll aga sõin kodujuustu salatit porgandiga). Homme ma aga eriti süüa ei ole plaaninud.

Niggast nii palju, et istun siis higisena esimesele rongile ja korraga istub minu kõrvale mingi nigga ja hakkab mulle Akonist rääkima. Bla... noh, eks ma siis ajasin temaga tiba juttu, samal ajal kui ta üritas arvata mis riigist ma olen. Esimesena pakkus VENEMAA. Mida vittu? Miks kõik arvavad, et ma venku olen?

Järgmise rongini oli mul kahjuks pool tundi aega, seega too tüüp leidis, et nüüd on aeg mind "tundma õppida" ja üritas mind a la deidile kutsuda. Halloo, vaadaku milline ma välja nägin! Korrutas mulle kui ilus ma olen ja kui hea huumorimeel mul on... krt ma ei saa aru mida inimesed minus näevad. Lav korrutab ka kogu aeg kui famtastiline ma olen, milline meeletult kaunis keha mul on... MA EI NÄE SEDA. Tõepoolest, ma kahtlustan tasapisi, et mul on abi vaja, sest mina ei näe seda, mida teised näevad.

Nagu Portia de Rossi oma raamatus kirjutas, enne kui pidi L'Oreali jaoks reklaami filmima:

"Because I am not worth it."