Tolstoi, vol 2

Ojeeee, taaskord suutsin enda margi täis teha.
Miks ometi on mul vaja nende meeste järel niimoodi joosta? Ei ole ju. Mitu korda suudab üks naine "kõik" öelda? Ilmselgelt liiga palju kordi... eriti arvestades, et tegu on minuga.

Nii ka täna. Ikka roomasin välja, et lihtsalt "näha" kedagi, keda ma üldse ei tunne... kuid kõige tähtsam on see, et mõtted said vähemalt ühelt teiselt isikult ära. Jee.... kinda...

What did I just read?

Kuidagi imelik oleks seda kõike lihtsalt nurka visata ja teeselda, et mis siia kirja pandud sai, ei oleks toimunud. Osaliselt toimus, teate ju ka hästi, et paljugi siia kirjutatud asjadest on üledramatiseeritud, kuid see ei tee neid mõtteid ja tundeid vähemtõeliseks. I sound like such a woman.

Mulle meenus täna, et täpselt aasta tagasi toimus minu elus üks positiivne turning point. Nimelt veebruarikuus suutsin natukenegi enda mõistust kruttida ja hakata elama elu taaskord nii nagu mina seda tahtsin. Nii raske on selgitada siin seda kõike, võttes arvesse, et ma ei kirjutanud enda eelmisest aastast üldse nii detailselt ja ausalt kui oleksin võinud. Selle peale oleks te aga kõik toolilt maha kukkunud ja karjunud, et olen attention whore.

Kõik ei muutunud muidugi lilleliseks ja vaid mõni kuu pärast seda leidsin üles enda senise elu kõige suurema low point'i... oluline oli aga see, et ma hakkasin muutma enda mõtlemist. Ma ei tahtnud jätaka sellisena nagu olin ja ma ei tea mis oleks juhtunud, kus ma oleksin siis, kui seda muutust ei oleks toimunud. Jällegi... kõlab kõik nii dramaatiliselt.

Üleeile Elisa sünnipäeval suutsin mitte kõige kainemas olekus käratada ka kõigile miks ma tegelikult taimetoitlane olen. Jah, ma armastan liha maitset, ma ei eitagi seda. Seega kui keegi alati püüab mulle mingi singitükikesega nina all suud ilastama ajada, siis õnnitlen, see toimib, ma tahaksin seda süüa. AGA ma ei saa seda endale lubada, sest noh sorri... mu mõistusega ei ole kõik korras. Olen taimetoitlane, sest ma ei saa lubada endale veel ühte asja, mida "süüa tohin". Ma tean, et mulle otsa vaadates ei ütleks, et olen toitumishäirega, kuid kui ma tean seda ise et olen ja isegi arstid ütlevad, siis ilmselt kõik päris korras ju ei ole; kuid asi on arengujärgus.

Õnnitlen neid, kes on lugemisega juba nii kaugele jõudnud. Ma ei tea miks ma sellel teemal siia hetkel kirjutasin. Ilmselt oleks aeg lõpetada meeste analüüsimine ja igasuguste asjade ettekujutamine nendega, sest midagi ei toimu seal hetkel (ma üritan vähemalt nii mõelda :D)... ning keskenduda iseendale. Jajah... how long is that gonna last? :D

Female dog.

Mulle pakuti laupäeva varahommikul seksi. Tere hommikust, ma ütleks. Jalutan Erika, Rae ja Zoe'ga kooli poole, et tehnikat rentida (jah, mul oli terve laupäevane päev aega tegeleda ühe kooliülesandega), kui korraga karjub Mustamäe Statoili pangaautomaadi juures mees meid enda poole. Ülejäänud tsikid ignoreerisid teha ja ma tundsin, et mul oleks huumorit veidikene juurde vaja.

Läksin siis tema juurde, et küsida milles probleem. Mees ei osanud pangakaarti automaati panna. Lõkkasin selle siis sisse.

Mees: "Vajuta PIN kood ka sisse."

Mina: "Ma ju ei tea seda."

Mees: "Võta mulle palun raha välja."

Mina: "Ma ei tea su PIN koodi."

Mees: "Võid kõik raha endale võtta... aga suudelda tahad natkene aega?"

Mina: "Ei, aitäh."

Mees: "Aga natukene seksi."

Mina: "Mitte praegult."

Seejärel lahkusin suure muigega tema juurest ja jätkasin kõnnakut kooli. Ei, ma ei olnud meelitatud sellest, sest seljataga oli magamata öö, mu juuksed olid sassis ja meiki polnud pealgi... ahvatlev.

Tolstoi.

VÕIMATU on Eestis midagi salaja teha. Facebooki uus Timeline ka ei aita sellele üleüldse kaasa. Samas kuhu ma ikka enda mõtted ja teod kirja panen kui mitte siia, sest käsitsi ei meeldi mulle enam päevikut pidada ja see väike ärevus peab ju sees olema, et keegi loeb midagi "salajast" ja saab sinust teada midagi, mida äkki ei oleks üldse pidanud.

Üle pika aja tuli paar nädalat tagasi uudis, kus sain teada, et mu blogi hammustas mind persest (bit me in the ass)... viimane kord kui endale kerge sita kokku keerasin (või siis lihtsalt piinliku situatsiooni) oli siis, kui KEEGI teatas minu hostõele, et olen temast enda blogisse kirjutanud (okei, õde teadis seda küll, et kirjutan, aga ta ei teadnud, et kõik oma tolleaegsed vihapursked siia välja elasin). Õnneks on sellest tükk aega möödas ja asi unustatud (vähemalt jutuks ei tule - süõ).

Seega ma parem vist ei räägi jälle mitte midagi mis toimus täna. Või üleeile või Valentinipäeval for that matter, sest kes teab kuidas see kõik mulle kõik jälle ringiga tagasi tuleb :D Ja äkki olekski targem sellele blogile head-aega öelda ja lihtsalt lasta sellel unustusse vajuda.