Multo bene!

Mis aasta algus see siis väikese draamata pole, kuigi ma lootsin seda sellel aastal vältida (nice try!). Tegelikult ei olegi asi niiväga draamas (süõ... veel mitte), vaid kerges paanikas minu poolt, mis loodetavasti ei kujune draamaks. Palju loba.
Tegelikult oli asi selles, et mõlgutasin arvuti taga mõtteid. Kas teha Itaalia reisiks ära presentatsioon organisatsiooni kohta või otsida lennuaegu. Võttes arvesse, et presentatsioon peaks valmis olema jaanuari keskpaigaks (teades mind, siis just nimelt jaanuari keskpaigaks) ja piletid tuleks kiirelt ära korraldada, siis langetasin otsuse piletite kasuks.
Eelnevatel päevadel olin ühte koma teist kiiganud. Kus mul olid alles plaanid tehtud. Kõige metsikum oli Tallinnast Riiga, Riiast Londonisse ja sealt edasi Itaaliasse. Paraku oli see natukene kolisev plaan ja ajaliselt ei klappinud kuidagi. Seega läksin bookinghouse'i, tegin paar klõpsu ja leidsin edasi-tagasi lennu 5000 EEK eest. N. ütles ka, et ta ei leidnud midagi ahvatlevamat. Ärge tulge palun ütlema, et keegi leidis midagi paremat nüüd. Eks?!! Ajad klapivad, ainult et lend Itaaliasse kujuneb huvitavaks. Nimelt on meil ca poolteist tundi, et Taanis ümber istuda ja (SUUR PAUS) ALLA TUNNI, et Münchenis lennukile jõuda :D:D Seega N., kui sa seda postitust loed, siis ma soovitan sul VÄGA SOOJALT, et sa võtaksid kaasa AINULT käsipagasi (küllap ma kirjutan sulle nagunii veel ja me näeme ka enne seda :D), sest muidu ei jõua su kohver Veneetsiasse õigeks ajaks.
Kogu asja point on aga selles, et enne piletite ostu oleksin ma pidanud M.le ütlema, et tahaks selle lennuga minna ja tema peaks edasi küsima Itaaliast, kas see summa sobib. Igatahes, ma tegin lollust issiga ja ostsime krediitkaardiga kõik kohe ära... M. alustas minuga msn'is vestlust, aga kuidagi rääkisime me hetk hiljem hoopis Christian Bale'st...

There are two kinds of people: the fast people and the dead people.

The End of Time, part two.

See on ikka veel nii masendav, et päras kahte päeva ja ma ei tea mitut korda, nutan ma IKKA VEEL kui vaatan Doctor Who viimase osa viimast viite minutit. Kas ükskordki jõuab mulle kohale, et sari ei lõppenud ju tegelikult ära ja kevadel läheb kõik vanamoodi edasi?! Mitte küll nii vanamoodi, aga siiski. Jah, ma just tunnistasin ausalt, et ka mina suudan nutta. Teised ei saa seda aga kunagi nägema (süõ - ja selle all ma pean silmas pisaraid, mis voolavad selle pärast, kuna mul on kurb, väga-väga kurb. Kui haiget saan, füüsiliselt, siis on pohh kes näeb).

Täna ärkasin kuke kiremise peale (isa küsis emalt poe nimekirja ja koer kraapis minu ukse taga). Kõik kondid valutasid nii mis kole (ma hakkasin eile nimelt trenni tegema... ma räägin sellest pärast poole), aga üles tõusin. Suss, kõik on sinu pärast!!! :D
Kraps püsti ja läksin vaaritama, nüüd olen ma kõri auguni šokolaadi täis. Kohutav! (samas mitte nii kohutav, kui see, et David Tennant ära läks!) Ma loodan, et ma kooki siis enne homset ära ei söö... see nii vedel praegult. Kükitab seal külmikus (imelik sõna).

Nii, ja nüüd siis trennist. Pimesooleopp oli mul siis 2 nädalat tagasi ja kehalisest olen ma vabastatud kuni jaanuari lõpuni. Ei tohi käia ka saunas ja ujumas ja tõsta raskeid asju. Võiks siis ju oletada, et minusugune spordikauge inimene lesib nüüd voodis ja sööb juustuvorsti-rohelise-sibula-leiba (mmm...), aga võta näpust! Alates 31.12. olen juba end venitanud ja steperdanud.

To days to come, all my love to long ago.

The End of Time, part one.

KOHUTAV! Ma ei suuda seda siiani uskuda, et David Tennant ei mängi enam minu kulla kallist Doctorit. Okei, te kõik ei saa nagunii sõnagi aru millest ma vatran. Nooh, tuu bääd, aga mul on vaja sellest rääkida.

Kuigi sari ise ei lõppenud, tuleb uus peategelane, siis MINU peategelane läks ära. Ja oi kuidas ma nutsin. Esimesel korral ma ei saanud nutta, sest siis olin ma veel vanaema juures, nüüd aga vaatasin lõpu uuesti ära ja see oli hirmus. Pisarad voolasid ojadena nagu oleks kellegi matus olnud. Tegelikult oligi ju... minu jaoks igatahes küll.Jaah, ma jälle jagan teiega neid pilte. Ma tahaks isegi praegult paar pisarat poetada. Eks kunagi tulevikus on hea mul jälle lugeda, kui väga ma midagi ikka fännasin.Einoh tegelt ka, ma ei kujuta ette mitte ühtegi inimest (peale Christian Bale'i), kes näeks profiilis (see tähendab ikka külgvaadet?) parem välja. Jaaaah, nüüd kukuvad kõik oma peas vastu vaidlema - POHH!!! Ja siis ma istun siin ja mõlgutan mõtteid, kas sellist meest ka tegelikult eksisteerib (ma mõtlen oma olekult, ta ei pea tegelt ajas rändama, aga võib) ja ma usun, et mitte ükski inimene, ei suuda TEDA minu jaoks asendada.

Ma arvasin kunagi, et kõik on võimalik. Ma arvan seda tänaseni.

2010.

Millega jään ma mäletama 2009. aastat?

Hmm... sirvisin oma sellel aastal kirjutatud blogisid ja kuigi neid sissekandeid on olnud kõvasti vähem kui paaril eelneval aastal, siis jumal tänatud, et nad mul üldse olemas on. Ma ei mäletanud pooli asju (ja ma olen muide alles poole peal) mis ma teinud olin. Ma arvasin, et need asjad juhtusid juba aadamast ja iidamast tagasi, aga mitte sellel aastal.
Näiteks see vabariigi aastapäeval ette võetud Rootsi reis ema ja isaga ning see suurte juustega kutt baarileti taga. Gaad, ma ei mäletanud teda üldse (ok, mäletasin, sest ma VIST nägin teda kuu aega tagasi Solarises).
Või siis see, et ma käisin Kreekas. Jaah, see oli ununenud. Ma unustasin lausa Laulupeo ära - oma kõige viimase Laulupeo, kus ma kaasa laulan!! Ärgem unustagem minu haledat katset Superstaaril :D ja täname jumalat, et Ott võitis!!!!
Tore oli kirjutada ka oma "esikromaani" ja nüüd nokitsen ma muide 2. osa kallal. Jaah, eks näis paljud teist nende ilmavalgust näevad.
Tore oli viimast korda 1. septembril koolimajja astuda ja teada, et järgmisel aastal samal ajal sa sinna ei lähe (süõ).
Issand, koera võtsime ju sellel aastal - meie fantastiline Isabella!!!
Tutvusin mõne uue inimesega, kellega vestlus ei kujunenud väga pikaks. Mõne puhul õnneks, kuid ühe teatud inimese suhtes kahjuks (ärge hakake oletama, et ei arva elu sees ära kes see oli... ja ma ei ütle ka!!).
Oh ja kuidas ma saaksin unustada neid paanilisi katseid saavutamaks uuesti 13-aastase staatust?? Kohutav! Eriti see kõige viimane katse enne oma 20. sünnipäeva, mis nüüd tagantjärele mõelda oli JUMAL TÄNATUD, et see ei õnnestunud!
Leidsin oma lemmikvärvi - lilla. Ning põdesin mingit vormi seagripist ja unustada ei tohi pimesooleoperatsiooni mille pärast ma kolmapäeval nüüd uuesti kontrolli lähen.
Huuh, ega see nimekiri väga teile ei olegi, pigem mulle ikka. Meenutamaks seda toredat aastat, aga ma ei tea mis selle aasta sensatsiooniliseks muutis? Kui nüüd tagantjärele vaadata, siis nii hull see aasta ei olnudki (süõ).
Lisaks tuletan meelde, et Christian Bale on vääääääga nämm.

Ja lubadused uueks aastaks?

Ma ei anna lubadusi. Kui sul ei ole mingeid ootusi, ei ole ka ohtu, et sa peaksid milleski pettuma. Elame üks päev korraga ja naudime iga sammu (peale selle, et ma peaksin tõsiselt hakkama õppima muusika ja kunsti järeltöödeks)!!

Just because something good ends doesn't mean something better won't begin.

Isla.

Lugesin ühel hommikul Nastja raamatu läbi ("Nastja Selgeltnägija"), mul ei olnud see üldse plaanis, kui ema selle raamatu 25.12. Jõuluvanalt sai. Järgneval hommikul oli uni aga silmas, seega voodist ma end välja ajada ei viitsinud ja tahtmine süüa palju-palju singirulle lihtsalt hoidis mind voodi küljes kinni (ma ei tohi pärast oppi söögiga üle pingutada ja kõik ju teavad milliseks ma muutun, kui paar singirulli silmapiiril).
See raamat osutus oodatust palju põnevamaks. Alustuseks sirvisin niisama lehekülgi ja seejärel alustasin esimese peatükiga. Leht lehe haaval ma lausa sõin seda. Lihtsalt hämmastav mis elu ja mis võimed. Ausõna, teeb lausa kadedaks, aga mul on nii hea meel tema pärast. Päris siiralt kohe.
Igatahes, mulle jäi silma koht, kus ta kirjeldas nime tähtsust. Nimi teeb meist selle, kes me oleme. Hakkasime siis emaga selle üle arutama ja ma sain teada, et teine nimi mis ema mulle kunagi panna tahtis oli Aila. Mnjah, kes mind juba kauem teab, siis teate isegi, et mõni kutsub mind nii. Kuigi algul oli see nimi mulle natukene vastukarva. Mida enam ma seda aga kuulen, seda enam see mulle meeldib.
Mida ma nüüd siis öelda üritan? Seda: ma arvan, et minu nimi olekski pidanud olema tegelikult Aila, mitte Aili. Enne Nastja raamatu lugemist ei saanud ma aru, miks mulle mu nimi kuidagi imelik tundub. Nüüd ma siis tean. Mul on alati olnud imelik kirjutada nime AILI, see näeb lihtsalt nii naljakas välja, isegi kui ma seda alati endale tunnistanud ei ole. AILA tundub aga õigem. Just nimelt õigeM, sest kõige rohkem meeldib mulle ISLA (hääldus on sama mis "aila"). Ja ma ei väida selle jutuga nüüd, et ma kavatsen tulevikus oma nime muuta või siis, et palun mind nüüd edaspidi "ailaks" või "islaks" kutsuda/kirjtada. See on lihtsalt infoks (FYI). Minu avastus.
Nimi teeb meist selle, kes me oleme. Vaatame siis, mis see nimi Isla minuga siis teeb :) (süõ)